Paavsti visiidi ootuses: veidi Vatikanist ja Rooma-Katoliku Kiriku juhtimisest

Pidin hiljuti aitama korraldada notariaalse toimingu tegemist, mis oli seotud ühe Kadriorus oleva kinnistuga. Sellel kinnistul asuvas hoones alustab sügisel tegevust katoliku kiriku institutsioon, Piiskopkondlik Misjoniseminar „Redemptoris Mater“. Notaribüroo jaoks tavatu oli aga kinnistusraamatus olev informatsioon selle kinnistu ja hoone omaniku kohta – Püha Tool. Ja ei midagi rohkemat.
Kõnekeeles pannakse Püha Tooli ja Vatikani vahele tihti võrdusmärk, kuigi õiguslikult on see omajagu keerulisem. Mõisteid Püha Tool või ka Püha Aujärg kasutatakse paavsti ja temaga koos katoliku kirikut juhtivate Rooma kuuria asutuste kohta. Seesama eespool nimetatud Kadri­oru maja on tuntud kui endine Püha Tooli nuntsiatuuri hoone ehk tavamõistes saatkond.
Nuntsius on paavsti diplomaatiline esindaja, kelle staatus on võrdsustatud suursaadikuga. Alates Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamisest on Püha Tool nimetanud nendesse riikidesse ühise nuntsiu­se, nüüdseks juba viienda, kelleks on peapiiskop Pedro Lopez Quintana. Sõjajärgsed nuntsiused täitsid kuni 2005. aastani, mil piiskopiks pühitseti Philippe Jourdan, ühtlasi ka apostelliku administraatori ülesandeid Eestis.
Siinjuures on asjakohane meenutada sedagi, et Püha Tool ei tunnustanud mitte kunagi, nagu paljud lääneriigidki, 1940. aastal Eestis alanud Nõukogude okupatsiooni. 1999. aastast pärineb aga Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vaheline kokkulepe katoliku kiriku õigusliku staatuse kohta Eesti Vabariigis. Sellega seonduvalt sisalduvad teatud erisätted katoliku kiriku kohta ka kirikute ja koguduste seaduses.
Ilmselt väga vähesed, kes on külastanud Roomat, on jätnud käimata Vatikanis. Kui lähtuda Vatikanist veidi laiemas tähenduses, siis võib-olla iseenese teadmatagi. On ju Vatikani eksterritoriaalseteks osadeks ka kolm olulist basiilikat Rooma eri piirkondades: Lateraani basiilika, Püha Pauluse basiilika ja Santa Maria Maggiore basiilika. Viimatinimetatu on paavst Franciscuse jaoks eriliselt tähtis, millest saab lugeda ka näiteks kevadel ilmunud raamatust „Franciscus – paavst Uuest Maailmast“.

Vatikan kitsamas tähenduses on aga mõistagi see maailma väikseim (nii territooriumilt kui elanike arvult) linnriik keset Roomat, eeskätt Püha Peetruse basiilika koos selle esise väljakuga ning suur hoonetekompleks, kuhu kuuluvad Rooma kuuria tööruumid, Vatikani muuseumid, raamatukogu ja arhiiv, aga ka pargid ja haljasalad. Olgugi hoonetena kasutuses juba sajandeid, on Vatikan ametliku riigina tegelikult üpris uus – see moodustati paavsti ja Itaalia vahel sõlmitud Lateraani lepingu alusel 1929. aastal.
Niisiis põimuvad Vatikanis nii kiriklikud kui riiklikud struktuurid ja tunnused. Huvitav asjaolu on seegi, et meie mõistes valitsusjuht on eraldi nii Pühal Toolil kui ka Vatikani linnriigil. Püha Tooli valitsusjuht, riigisekretär kardinal Pietro Parolin, kelle staatus on võrdsustatav peaministri omaga, külastas Eestit 2016. aasta mais, kohtudes siin nii Eesti Vabariigi tollase presidendi Toomas Hendrik Ilvesega kui peaminister Taavi Rõivasega. Just kardinal Pietro Parolin oli esimene, kes ütles siin välja paavst Franciscuse Eesti-visiidi võimalikkuse ning selle tõenäolise toimumise ajana 2018. aasta.

Rooma-Katoliku Kiriku toimimisest saab iga huviline üpriski hea ülevaate 2011. aastal ilmunud Illar Hallaste „Kanoonilise õiguse käsiraamatust“. Eeskätt puudutab see raamat 1983. aastal jõustunud uut kanoonilise õiguse koodeksit, kuid seal kommenteeritakse teatud osades ka kanoonilist õigust laiemalt.
Nii nagu EELKs, on ka Rooma-Katoliku Kirikus kirikukogu (ning saab tõdeda sedagi, et mõlema puhul tulevad esindajad kokku üle maailma). Erisus on aga selle kooskäimise tiheduses ja koosolemise kestuses. Nii toimus seni viimane, Vatikani II kirikukogu aastatel 1962–1965, sellele eelnev Vatikani I kirikukogu aastatel 1869–1870, omakorda sellele eelnev kirikukogu aga Trentos 1545–1563. Vatikani II kirikukogu poolt vastu võetud dokumendid on oluliseks aluseks sellele, kuidas katoliku kirik nüüdisajal toimib.
Sedavõrd harva koos käiv kirikukogu ei ole aga siiski takistuseks kiriku jaoks oluliste küsimuste arutamisele ja otsustamisele. Saame rõõmustada, et juba selle aasta 3.–28. oktoobril koguneb Roomas piiskoppide sinod, mis seekord keskendub noortega seotud teemadele. Seda enam tuleb pidada oluliseks, et just paavst Franciscuse visiidi raames 25. septembril Tallinna Kaarli kirikus toimuvalt kohtumiselt, kus osalevad nii Eesti, Soome kui Venemaa noored eri konfessioonidest, saab paavst kaasa võtta värsked muljed ja tunnistused ka sellele sinodile. Kolme aasta eest toimunud piiskoppide sinodil räägiti aga perekonna kutsumusest ja misjonist kirikus ning tänases maailmas.

Paavsti valimiseks koguneb eraldi organina konklaav – kardinalide kolleegium. Konklaavil saavad osaleda kõik kardinalid, kes olid paavsti surmale või ametist tagasiastumisele eelnenud päeval alla 80-aastased. Viimati kogunes konklaav teatavasti 2013. aasta märtsikuus, mil valiti ametisse praegune paavst Franciscus.
Rooma kuuria tähendab tervet suurt hulka kongregatsioone, nõukogusid, komisjone, komiteesid ja asutusi, mille kaudu toimub katoliku kiriku juhtimine. Kahtlemata on keskseimal kohal riigisekretariaat, kuid sisuliselt väga suure kaaluga on kongregatsioonid. Üks mõjukamaid kongregatsioonide hulgas on kindlasti usudoktriini kongregatsioon, mille prefektiks enne paavstiks (Benedictus XVI) valimist oli kardinal Joseph Rat­zinger. Eesti katoliiklaste seisukohalt muutub lähiajal loodetavasti olulisemaks ka pühakuks kuulutamise kongregatsioon, kuivõrd just sinna jõuavad pärast piiskopkondliku faasi lõppu kõik materjalid, mis on seotud meie sõjaeelse apostelliku administraatori, peapiiskop Eduard Profittli­chi, kes suri 1942. aastal Kirovis märtrisurma, õndsakskuulutamisega.
Paavstlikest nõukogudest on eestlaste jaoks ehk enim tuntud paavstlik kultuurinõukogu, mille liikmeks on alates 2011. aastast helilooja Arvo Pärt.
Erik Salumäe