Eesti kirikuelu uudistamas

Saksa kirikuõpetajate õppereis Eestisse aitas niihästi silmaringi laiendada kui sõlmida kontakte siinsete luterlastega.

Kurhessen-Waldecki evangeelse maakiriku Witzenhauseni kirikuringkonna (meie mõistes praostkonna) kirikuõpetajatel on tavaks igal aastal teha mõni õppereis. Seekord leidis heakskiitmist ühe Ida-Euroopa vastu huvi tundnud vaimuliku ettepanek tulla Eestisse. Oma osa selles oli ka asjaolul, et kahe aasta pärast on kavas ühineda naabruses asuva Eschwegeni kirikuringkonnaga, millel on ammused sõprussidemed Valga praostkonnaga. Nii võimaldas õppereis ühtlasi luua sidemeid tulevaste koostööpartneritega.
21.–30. maini kestnud reisist võttis osa 16 vaimulikku eesotsas dekaani (praosti) Ulrike Laakmanniga. Reisijuhiks oli aga EELK Saksamaa koguduse õpetaja Michael Schümers, kes tunneb hästi kohalikke olusid ja ka eesti keelt.
Reisikava järgi otsustades said saksa külalised kümnepäevase reisi kestel tõepoolest suurepärase ülevaate nii Eestimaa kui siinse usuelu kohta. Muu hulgas kohtuti peapiiskop Urmas Viil­ma, piiskop Tiit Salumäe ja paljude teiste Eesti ametivendadega, võeti osa Valga praostkonna vaimulike konverentsist ja kirikute öö programmist, tutvuti Kuremäe kloostri ja vanausuliste küladega jne. Tartus viibides nõustusid Saksamaa pastorid lahkelt oma reisimuljeid jagama ka Eesti Kiriku lugejatele.
Külaliste kinnitusel oli siin nähtu ja kogetu tõepoolest huvitav. Eesti on nende sõnul suhteliselt noore riigina teelahkmel ja püüab sõnastada oma identiteeti. Kirikuinimesed aga ei küsi endilt mitte ainult seda, mida õieti tähendab olla eestlane, vaid ka seda, mida tähendab olla kristlane ja luterlane. Siin võib kohata palju konservatiivseid arusaamu, ent samas katsetatakse ka palju uusi asju.
Meie peapiiskop oli Saksamaa külalistele öelnud, et nad näevad siin oma maa tulevikku. Meil on usulise traditsiooni edasiandmine põlvkondade vahel nimelt juba katkenud, Saksamaal on see aga toimumas praegu. Seetõttu oli sakslastel nende endi sõnul huvitav tundma õppida, kuidas Eesti kogudused tulevad toime olukorras, kus kristlased on ühiskonnas vähemuses ning ka koguduste majandusliku toimetuleku võimalused piiratud.
Uudiseks oli saksa õpetajatele näiteks see, et olude sunnil peab enamik siinsetest ametivendadest hingekarjaseametit muu töö kõrvalt. Nad leidsid, et sellel on ka oma positiivne külg, sest teine töökoht aitab näha elu uuest vaatenurgast ning annab rohkesti kogemusi, mis kirikutöös marjaks ära kuluvad. Samuti oleks sakslastel meilt õppida, kuidas kõnetada inimesi, kes pole ei koolis ega kodus usuasjadega üldse kokku puutunud.
Teisalt on paljud kogudusetöö probleemid üllatavalt sarnased. Näiteks on Saksamaalgi raske noori kirikusse meelitada, sest vaba aja veetmise võimalusi on palju. Seetõttu pakkusid külalistele suurt huvi viimastel aastatel jõudsalt kasvanud Risti koguduse kogemused.
Kohalikud usukauged noored tulid seal nimelt kirikusse lihtsalt hea seltskonna ja huvitava tegevuse pärast. Meeldivate muljete tõttu tärkas paljudes neist huvi usu vastu, mistõttu mõned lasid ennast ristida ja liitusid kogudusega. Peale selle äratas tähelepanu aga ka meie hea oikumeeniline koostöö kirikute vahel, mille üheks näiteks on „Teeliste kiriku“ projekt. Saksamaal midagi sellesarnast ei olevat.
Liigutav oli saksa külaliste jaoks eestlaste külalislahkus, eriti see, et suur osa grupist sai Valga praostkonnas ööbida erakorterites. Samuti teenisid külalised kaasa pühapäevastel jumalateenistustel, jutlustades Elva, Nõo ja Rõngu kirikus.
Igatahes võib arvata, et Witzenhauseni kirikuringkonna õppereisist osavõtnud ei saanud siit ainult huvitavaid muljeid ja ideid, mida oma igapäevatöös rakendada. Loodetavasti jätkuvad nende kontaktid meie maaga ka edaspidi, sest eestlastel ja sakslastel näib teineteise kogemusest olevat palju õppida. Rääkimata riigi- ja rahvuspiire ületava osaduse kogemisest.
Rain Soosaar