Kaitseväe kaplan ja kirik

Mai esimeses pooles toimus kaitseväe suurõppus Siil 2018, mis hõlmas ligi 15 000 inimest, nende hulgas ka kristlasi, ning üle 10 tegev- ja reservkaplani. Kirikuleht läks sellest teemast peaaegu vaikides mööda. Minagi ei peatu sellel rohkem.

Kirjutama ajendas hoopis artikkel politseikaplanitest (vt EK 16.05.2018, Tuuli Raamat: Politseikaplanid osalevad politsei igapäevatöös). Hea ja ülevaatlik. Lugu algas küsimusega: kes on kaplan? Vastus oli: „Kaplan on vaimulik, kes on kiriku poolt ametisse pühitsetud, kuid töötab ja teenib väljaspool kirikut – koolides, haiglates, politseis, vanglates, sõjaväes jm.“
Saan mõttest hästi aru, kuid takerdun siiski väljendile „väljaspool kirikut“. Kas ja kuidas saab vaimulik teenida väljaspool kirikut? Jah, väljaspool kirikuhoonet, kuid mitte väljaspool kirikut kui ristikogudust.
Võiks öelda nii: kaplan on vaimulik, kes ei tööta koguduse hingekarjasena, vaid teenib kaitseväes, politseis, haiglates jne. Eesti kaitseväe kaplanite töö eelduseks on, et kaplan on EKNi liikmeskiriku vastava pühitsuse ja piisava kogudusetöö kogemustega vaimulik. See tähendab, et ta kuulub sellesse kirikusse ja tegutseb oma kiriku volitusel. Otsene tööandja on küll kaitsevägi ja ülesanded on seotud konkreetse üksuse isikkoosseisu teenimisega.
Kaplani seos oma kirikuga (organisatsiooniga) on väga konkreetne. Võib öelda, et kiriku töö ulatub kaplanite kaudu ka kaitseväkke, politseisse, haiglatesse ja mujale. Aitäh, Tuuli, teema algatuse eest!

Piiride tõmbamine
Ühiskonna poolt vaadates on oluline, et kaplanid ei aja kaitseväes või politseis kitsalt oma kiriku asja, vaid lähtuvad vastava riikliku institutsiooni vajadustest. Usklike religioosne teenimine on sellest vaid üks osa, laiemalt on kaplani ülesanne olla kõigi kaitseväelaste hingehoidja ja toetaja, väärtuste ja traditsioonide kasvataja ja hoidja.
Kuna kaplanaati kuuluvad Eestis eri konfessioonide vaimulikud, siis on kaplanite teatav iseseisvus hea ja vajalik alus, millelt lähtub oikumeeniline koostöö.
Paljude kirikuliikmete ja vaimulike jaoks on kaitseväe kap­lan omamoodi imeloom, sest ta ei pea külmas kirikus jutlust, ei näe vaeva kiriku katuse parandamisega, käib laigulises vormis ja saab riigilt palka. Mäletan, kui mind kuus aastat tagasi kogudusetöölt kaitseväkke kutsuti, küsisid mitmed ametivennad minult: „Kas oled nüüd rahul/õnnelik?“ Küsimus tundus nagu EELKst välja tõstmisena.
Tõsi, toona olid reeglid väga ranged: kaplanilt oodati täiskoormusega tööd kaitseväes ja põhikoha kõrval töö koguduse õpetajana polnud võimalik. Erandiks olid teenistuse või talituse pidamisel asendamine või kaasa teenimine, kui see ei takistanud põhitööd. Panin kõrvale kogudusetöö, kolisin välja ametikorterist ja alustasin elu otsekui nullist.
Pärast mind kaitseväe kaplaniks tulnud vaimulikud on saanud säilitada oma koguduseõpetaja staatuse ja töö. Sellega koos „töö ja teenimise kirikus“ (sh nt hääleõiguse praostkonna sinodil jms). Asjal on ka väga praktiline pool. See aitab leida keskteed olukorras, kus nii kogudusevaimulike kui ka kaplanite pink on üsna lühike.
Täna on keerukas leida väikestele kogudustele vaimulikku. Aga ka kaitseväe või politsei kaplanite ametikohti pole lihtne täita. Põhjused on kõrgetes eeldustes (tervis, füüsiline vorm, erialane haridus, pädevus ja kogemus), võib-olla ka suuremas ja teisepalgelises töökoormuses.
Kaplanite pinki võiks pikendada see, kui reservkaplani koolituse saanud vaimulikud panevad mõneks aastaks kogudusetöö kõrvale ja töötavad kaitseväes. Või politseis. Kaplanite lepingud on nagunii tähtajalised ja võimaldavad rotatsiooni nii kaitseväe/politsei sees kui ka kaplanaadi ja kiriku vahel. Töö kaplanina pakub vaheldust kogudusetööle, uusi kogemusi ja värsket vaatenurka kirikutööle. See nõuaks aga kiriku poolt koguduste teenimise paindlikumat korraldamist.

Vahemees taeva ja maa vahel
Olen märganud, et paljud ohvitserid ja allohvitserid – usklikud ja mitteusklikud – jälgivad kap­lani juuresolekul oma sõnakasutust. Kui huultelt lipsab mõni sarviline või vulgaarne sõna, vabandatakse kaplani ees.
Ka paljude kaitseväelaste jaoks on kaplan omamoodi imeloom – kõrgemate sfääride esindaja, natuke ebamaine, vahemees püha ja maise vahel.
Leidsin oma eelkäija arhiivist lõbusa dokumendi 2005. aastast. See on kahe lumememmega illustreeritud „käskkiri“ kaplani puhkuse kooskõlastamise korraga. Tsiteerin, kuid jätan asjaosalise ja üksuse nime avaldamata: „Leitnant N puhkuseavaldus tuleb kooskõlastada M isikkoosseisuga. Kooskõlastuste kohta tuleb võtta nõusolekud M isikkoosseisult. Avalduse lisana tekst: Ei oma pretensioone seoses leitnant N puhkusele minekuga kaasnevate ilmastikunähtustega nagu udu, vihm, lörts, lumi, keeristorm jne. Kuupäev ja allkiri.“ Tekst läheb samas huumorivõtmes veel edasi.
„Käskkiri“ näitab, et kaplan oli selles üksuses omaks võetud ja temaga julgeti ka nalja visata. Kindlasti ei pea kap­lan vastutama ilma eest, kuid sellised näited peegeldavad ilmekalt, kuidas kaplanilt oodatakse millegi kõrgema ja igavikulise lähemale toomist.
Paljud kristlased arvavad, et kaplanid peaksid kaitseväes tegema tõhusamat misjonitööd ja tooma rohkem inimesi ristimisele. Osa vaimulikke on jälle väga kriitilised kaitseväe leeri ja ristimise suhtes, sest sidet tulevase kodukogudusega ei pruugi sündida. (Tegelikult ei leia ju paljud koguduse juures leeris käinud inimesed ka kodukogudusega püsivat sidet …)
Julgen väita, et kui kaitseväe või politsei kaplan suudab vähendada inimeste eelarvamusi ja hirme kiriku ja usu ees, siis on see juba suur samm edasi. Religioosne huvi ja usu tärkamine on puhas võit. Koguduste vaimulikud saavad sealt juba ise leeritöö ja kogudusse liitmisega jätkata. Kindlasti on need teemad, mida vaimulikud võiks koos rahulikult arutada ja koostöö võimalusi leida.

Kristlane relvaga
Julgeolek ja riigikaitse on praeguses Eestis aktuaalne teema. Ka kristlased ei saa sellest mööda vaadata, kuigi me teame, et rahu ei sõltu ainult meie enda jõust. Palume ja loodame Jumala kaitsele. Kuid mis on kristlaste vastutus?
Küllap on selle küsimusega pidanud tegelema paljud noormehed ja ka vanemad, kui ees on kutse ajateenistusse. Olen kuulnud kristlaste suust väiteid, et usklik olemine ja kaitseväes (ajateenistuses) teenimine ei käi kokku. Ja mõnigi ajateenija on pöördunud minu poole jutuga, et ta on usklik, hindab inimelu ega saa relva kanda. Küsin vastu: kuidas Piibel vaatab sellele, et usklik relva ei võta, aga eeldab, et mitteusklik on valmis ka tema elu relvaga kaitsma? Kui kõik meie kristlastest vanaisad oleksid Vabadussõjas püssid põõsasse visanud, poleks ka Eesti riiki sündinud.
Just usklikud on pädevad relva hoidma ja Eestit kaitsma, sest nad teavad õigesti elu väärtust, tunnevad selle elu andjat ja suudavad vastutada relva õiglase kasutamise eest.
Peeter Paenurm,
kaitseväe kaplan