Kutse Jumala riiki

Eestlased on õnnelik rahvas juba seepärast, et meie kirikud on vanad ning täis sõnadeta jutlust Jumala riigist. Neis pühakodades olles tajume turvalist eraldatust. Kitsad ja kõrged aknad, paksud müürid ning võlvitud lagi moodustavad imelise terviku. Kogu ümbritsev elu ja melu jääb väljapoole. Sajanditevanuste võlvide all kulgeb aeg hoopis teises rütmis. Inimene on ajast aega vajanud Jumalaga kõnelemiseks eraldumist argipäevast. Vajame hetki, mil koorem maha panna, selga sirutada ja hinge tõmmata.
Kristus ütleb (Mt 11:28): „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“
Kas taipame, et kutsutud oleme just meie? Elame küll mugavamalt, kui iial enne meid on elatud. Kuid mida rohkem võimalusi, seda rohkemat meilt nõutakse. Kas oskame ja julgeme tunnistada, et oleme koormatud ja vaevatud, et meie hing vajab hingamist? Õnnelik on inimene, kes oskab elus leida aega, et teha rahu endaga, kaasinimestega ja Jumalaga.
Kas oskame seda kutset järgida kirikuna? Auline on küll käia lippude lehvides arvamusliidrite paraadi eesotsas ja pühaliku autoriteediga kuulutada, mis õige, mis vale. Kuid Kristuse kirikuna oleme kutsutud ja seatud osaduseks, kust koormatu ja vaevatu, kelle pidupäev on hallim kui auliste argipäev, julgeb tulla otsima mõistmist, hoolimist, julgustust ning juhatust.
Kutsuja on Kristus ise ja meid pole ta mitte uksele väljaviskajaks palganud, vaid julgustavateks teenijateks valinud.
Mart Salumäe