Sume suveetendus täis roppusi

Suveetendus «Rooside sõda» Leigol lubas vaatajatele ehedaid ja vaatemängulisi lahingustseene, kus vinguvad kuulid ja lõhkevad pommid.

Nagu sajad inimesed, läksin ka mina, ootusärevus hinges, tükki vaatama. Etendus oli kestnud kõigest mõnikümmend minutit, kui inimesed järjest tõusma ja lahkuma hakkasid. Võiks küsida, milles asi. Teised etendusel viibijad mõistsid seda aga ütlematagi. Kaks vaenulikku suguvõsa ja trobikond tegelasi võitlesid Inglismaa trooni eest nii raevukalt, et selle ilmestamiseks olid appi võetud kõige ilgemad roppused. Hoolikalt valitud rõvedused riivasid vaatajate-kuulajate kõrva niivõrd, et huumor polnud seejuures enam mõeldav.

Esimese vaatuse lõppedes suundus pahane rahvavool autode poole. Üks vihane vanahärra nõudis noorukeselt piletimüüjalt makstud raha tagasi. Tõtt öelda oli piletiraha tõesti pisut kopsakas, et sellele käega lüüa. Eelmüügist ostes maksis pääse 200, kohapeal aga 250 krooni. Ning kui arvestada, et etendust olid suures osas vaatama tulnud pensionärid, kes endale ehk kõiki teatrietendusi lubada ei saa, oli see tõepoolest nördimapanev.

Kostus pahuraid kommentaare, inimesed lahkusid demonstratiivselt. Mõistagi läksid ära ka lastega pered. Ausalt öeldes oleksin vaadanud viltu vanemate peale, kes oma lapsi etenduselt ära poleks viinud. Kergendusega mõtlesin, et talitasin õigesti oma 6aastast poega pika kaalutlemise järel vanaema hoole alla jättes. Poleks tahtnud kuulda, kui ta pärast teatrielamust parajal hetkel teatab: «Kuradi türklase t…pea!»

Tegelikult oli hea näha ja teada, et inimesed sulaselget ropendamist õigeks ei pea ning seda ka välja näidata söandavad. Ise jäin siiski ka teise vaatuse ajaks. Osalt seetõttu, et näha, kas pärast massilist äravoolu keegi etendusele ka jäi, ning osalt lootuses, et teine vaatus ehk millegagi üllatada võiks. Rahvast siiski jagus ja etendus jätkus samas vaimus, omamoodi hinnangu andis sellele tagasihoidlik lõpuaplaus ja mornid näod. 

Kuigi tegemist oli ilmselgelt tugeva tükiga meeleolukal mänguplatsil Leigo metsajärve ääres ning lavastuses jagus nii möllu, janti, tragöödiat kui ehedaid stseene, ei suutnud ma selles leida positiivset teatri- ja kultuurielamust. Nimelt ei oska lausropendamist ühegi kultuurižanri alla liigitada. Ja ei taha ka.

Kahju, et sellised suurepärased näitlejad nagu Viire Valdma, Janek Joost, Aarne Soro, Kersti Heinloo jpt taolises tükis kaasa tegema soostusid ning paljudele inimestele meeldiva teatrielamuse asemel pettumuse valmistasid. Jääb üle vaid loota, et kuuldud roppusi kultuurinähtusena ei tõlgendata ning järjepidevalt tootma ei hakata.

Merje Mänd