Pühendugem kultuuripärandi aastal mälestuste kogumisele!

Euroopa kultuuripärandi aasta sisu ja eesmärkide kohta leidub meedias piisavalt materjali. Mina tahaksin üles kutsuda kõiki, kellele on tähtis meie omaenese kodu ja kogukonda, lähedasi ja tuttavaid ümbritsev vaimne kultuuripärand, seda koguma, säilitama ja väärtustama. Kuna ka vaimne kultuuripärand on väga lai mõiste, keskenduksin praegu ainult ühele liigile sellest – mälestustele.
Selgitan mõne lausega, miks mina sellist pärandi korjamise tööd teen, siis võib-olla mõistab lugeja seda ka oma mõttemaailmaga suhestada.

Prantslastel on kõnekäänd „Maailmas on ainult kolm asja, mille üle tasub üldse arutleda. Need on surm, armastus ja meri“.
Olen juurelnud selle üle ja leian, et prantslaste omailm on ikka palju ahtam kui eestlaste oma. Meie laulupeod! Meie rahvaluulekogud! Meie kohapärimus! Meie kihelkondlik elulaad ja rahvakombed! Meie ainelise ja pärimusliku kultuuri kogumise traditsioonid! Meie taluarhitektuur ja metsakultuur!
Kõik see moodustab meie omailma, mille üle tasub arutleda! (Muuseas, omailm ei ole otseselt seotud kultuurikihi rikkuse, sügavuse ja mahuga, kus me ilmselt mõnegi näitaja osas jääme prantslastele alla.) Meie omailm on meie ühiskondliku mälu peegeldus.
Freud kinnitab, et ühiskondlik mälu on suunatud progressile, individuaalne mälu aga alalhoiuinstinktile.

Kõikide vallutajate esmane soov ja eesmärk on purustada rahva ühiskondlik mälu. Sellega muudetakse rahvas manipuleeritavaks, prevaleerima hakkab alalhoiuinstinkt. Seda tehti eesti rahva seas ennenägematute repressioonidega 1940–1950ndatel aastatel. Lisandus harituma ja edumeelsema osa ühiskondliku mälu kandjate põgenemine läände. Teine maailmasõda pani inimesed liikuma, sidemed nende vahel katkesid. Purunesid ka kogukondade sidemed, sest juurdetulnud võõrad, tihtipeale aktiivsemad kohalikest, ei mõistnud kohalikke kombeid, traditsioone. Hakati hoopis neid põlastama. Siit oli väike samm inimestevahelise põlastamiseni. See muutuski harjumuseks.
Kuidas sai aga võimalikuks rahva kohamälu kadumine ühe põlvkonna jooksul? Omaaegses hirmuõhkkonnas visati ära kirjad, mis tulid tuttavatelt ja sugulastelt Siberist või ookeani tagant vabast maailmast. Hävitati vanu fotosid, eriti sõjaeelseid ja -aegseid. Võim tegi selgeks, et kõik, mis pärineb kapitalistlikust „klikiajast“, veel hullem, tsaariajast, on mõttetu, tühine praht. Visati ära albumeid, päevikuid, ajaloolisi dokumente, diplomeid. Eesti rahvale tehti selgeks, et see, mis puutub sinu mittenõukogulastest sugulastesse, on kahjulik rämps.

Noor, kõige vastuvõtlikum põlvkond kasvas täielikult uute, võõraste vaadete süsteemi tingimustes. Olgem ausad! Kui paljudes peredes kasvatati 1950ndatel ja 1960ndatel lapsi tõeliselt eestimeelses vaimus? Võib-olla oli neid peresid 10%, mitte enam. Pealekaebamiste ja hirmu külm hingus tõi esikohale individuaalse, enesesäilitusliku mälu ja surus alla rahva ühiskondliku mälu omariiklusest.
Niinimetatud sõjaaegne põlvkond lõpetas oma koolitee maakoolides aastatel (mõni aasta siia-sinna) 1950–1955. Nemad läksid enamasti tehnikumidesse, tööstuskoolidesse. Nad lahkusid oma kodutaludest, kus sageli kolm põlvkonda koos elasid. Sinna tagasi nad enamasti ei tulnud, vaid nad suunati kolhoosidesse, sovhoosidesse, EPTdesse, tehastesse üle vabariigi ja nad hakkasid elama keskuste kortermajades.
Nende laste kodud olid juba ainult need sageli umbrohtu kasvanud ümbrusega silikaatmajad. Kokkupuuted vanavanematega piirdusid koolivaheajal mõne päevaga aastas. Kust pidi tulema see kohapärimus? See oli meie maaühiskonnas, mis 1950ndatel moodustas veel 60% rahvast, enneolematu nähtus – põlvest põlve edasiantav kohamälu kadus vähem kui ühe põlvkonna jooksul aastatel 1940–1960.
Meie põlise kohamälu taastamine sai võimalikuks tänu tohutule rahvapärimuse kõikide liikide kogumile. See taastamisprotsess algas 1960ndatel eestimeelsete teadlaste eestvõttel, kes mõistsid protsessi pöördumatust. Eesti kõigi aegade viljakaim looduskaitse ja koduloo propageerija Jaan Eilart on nimetanud kodu-uurimist läbi mälestuste pidevalt ümberkujuneva ja muutuva elumiljöö mäluks.
Mälu kogumisel on Eestis ära tehtud suur töö. On välja antud sadu raamatuid erinevatest elanikkonna kihtidest pärinevate inimeste eludest. Miski aga ei asenda inimeste isiklikke mälestusi. Dokumentide ja välisvaatluse teel pole võimalik edasi anda inimese mõtteid, tema sisemaailma. Viimati ilmunud mälestusteraamatuist võiks nimetada kaheköitelist koguteost „Minu elu ja armastus“.
Just sedasama kohamälu kadumise ohtu tunnetades õnnestus meil 15 aastat tagasi käivitada metsandusliku pärandkultuuri väärtustamise ja säilitamise protsess Eestis. Siis selgus ka, et rööbiti sellega koguneb tohutul hulgal elu- ja kohamälestusi. Nüüdseks olen minagi suutnud koostada ja kirjastada neid mälestusi kolm köidet enam kui 120 inimese sulest.

Ideaalne oleks, et iga inimene hoolitseks selle eest, et tema ajastu ja tema mõtted saaksid jäädvustatud tulevastele põlvedele. Ei maksa arvata, et minu elu on nii tavaline, kus midagi huvitavat pole. Kui mina näiteks oma lastelastele räägin elust maal 1940ndatel, 1950ndatel ja hiljemgi, arvavad nad minu jutu olevat pärit mõnest neile tundmatust „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ köitest …
Seepärast kutsun ka kõiki teid üles asutama oma perekonnaarhiivi mälestuskildude, kirjade, õnnitluskaartide, dokumentide ja fotodega, kooli- ja liikmetunnistustega, haiguslugudega, peokutsete ja teatrikavadeni välja. Kogume kausta meid ja meie kodukanti puudutavad väljalõiked ajalehtedest-ajakirjadest. Varustame fotod märgetega neil jäädvustatud aja ja inimeste kohta. Kindlasti on kõigil raskusi olnud oma 30–50 aastat tagasi tehtud piltidel kujutatu mõtestamisel. Soovitage seda teha ka oma lastel ja lastelastel. Nii moodustub suguvõsaarhiiv.
Alati leidub inimesi, kes panevad kokku selle või teise perekonna loo. Nendest perekonnalugudest saavad eestlaste saagad. Kui särav on islandlaste ajalugu! Neil on 1000 aasta tagant teada kõigi 400 maa esmaasustaja nimed, ka nende esiisade ja järeltulijate nimed, isegi nende koerte nimed! Jäädvustagem ka meie oma perekonnalood islandlaste eeskujul!

Lõpetuseks näide meist palju suuremate rahvaste kohamälu saatusest.
Maailmakuulsalt inglise kirjanikult John Galsworthylt pärineb mõttetera: „Arhitektuuri ja metsakultuuri allakäik on kogu rahva elamiskultuuri allakäigu algus.“ Mitte kirjanduse, mitte maalikunsti, vaid arhitektuuri ja metsakultuuri!
Mida maailmamees selle all mõtles, võime aimata, kui vaatleme Hollandi näidet.
Metsade hävitamise protsess on siin ammu möödas. Nüüd püütakse Hollandis taastada 300–500 aasta tagust maastikupilti  perenimede järgi. See on seal võimalik, sest maasuguvõsad said Hollandis perenimed juba keskajal, sageli iseloomuliku maastiku järgi, ja nad on olnud väga paiksed.
Hollandi maastikku taastatakse onomatopoeetilisel teel. Veidi parafraseerides tuntud lauset võiksime küsida: kas me sellist Eestit tahaksimegi?!
Nüüd mõistame ilmselt paremini, mida maailmakirjanik mõtles oma sententsi all. Eesti maarahva ja tema kohamälu säilimise fenomenid ongi rehetare (see on meie põlisarhitektuur) ja mets, vaese mehe kasukas, metsarahva varjaja, katja ja toitja, kogu põllu- ja karjakasvatuse lähtepunkt, meie erakordse elukvaliteedi tagaja.
1000 aastat on tänu neile kahele üle elatud Euroopa kõige sõdaderohkemad ajad, vahepeal pea olematuks muutununa. Selle nimel tasub igal inimesel meie kultuuripärandit, sealhulgas pärimuslikku, koguda ja säilitada. Pärand väärib kogumist ja säilitamist, pärand väärib pärandamist.
Lembitu Twerdjanski,
põllumajandusteaduse kandidaat,
kultuurökoloogia magister