Rännak purjelaevade ja esivanematega

Inimene rändab läbi aja ja ruumi igaviku suunas. Iga teekond on eriline. On öeldud, et maa, mis on avatud merele, on suur. Käsmu meremuuseumisse on talletatud selle merele avatud paiga ja inimeste teekondade rikas ajalugu.

Käsmu lahe läänekaldal Lahemaa rahvuspargi territooriumil asetsevas umbes 160 püsielanikuga Käsmu külas viib kadakate allee tsaariaegsesse piirivalvekordoni hoonesse, kus saab alates 1993. aastast tutvuda legendaarse kapteniküla ajalooga: meresõidu, kalapüügi, salakaubaveo ja palju muuga.
Käsmu meremuuseum on eramuuseum, mis koosneb Aarne Vaigu kogudest ja seda paika külastab aastas umbes 40 000 huvilist. Imestust tekitab, et muuseum on alati avatud. Kas ka öösel võib uksele koputada? Mind lahkelt vastu võttev muuseumi perenaine Triin Saks, kes on ka Käsmu koguduse liige, vastab heleda naeru saatel: „Jah, oleme peaaegu kogu aeg kohal, kui välja arvata mõni poeskäik. Öösel siiski ei tulda.“

Mereäärne elulaad
Kaluri tütrena, kes on kasvanud Pärnus võrgulinade keskel, ui käes koos isaga mõrdu parandanuna ja angerjaid nõudmas käinuna tunnen end siin koduselt. Triin ütleb sissejuhatavalt, et muuseumis jätkub juttu tundideks, ent tavaliselt kestab ringkäik umbes tunni. „Sellest piisab, et inimest mõtlema panna, milline oli rannarahva elulaad,“ ütleb minu võõrustaja ja lisab, et Eesti lipu all ei sõida täna ühtegi kaubalaeva, kuigi meie geograafiline asend on endine:
„Me ei kasuta oma potentsiaali mereriigina. Vanale randlasele oleks mõte Eestile uue raudtee ehitamisest mõistmatu. Ta võiks küsida, kas oleme Siberi rahvas, meil on ju meri. Keskmine mandriinimene ei taju, milline mereäärne elulaad oli ja mis nõukogude ajal siin päriselt kadus.“
Saja aasta eest oli normaalne, et naabritel käidi külas paadiga, Soome abiellunud või kolinud sugulasi väisati ühemastilise purjepaadiga. „Rannaküla inimesele oli meri vabadus. Seal teati, et suudetakse hakkama saada. Nõukogude ajal rehitses piirivalve õhtul rannariba ja siis ei tohtinud enam vee äärde minna,“ jutustab Triin.
Praegu on külas umbes kümme kalurit. Meremuuseumis toimuvad lastele kaluri- ja purjelaagrid, et nad võiksid ära tunda oma merekutsumuse, ent tehislikult mereäärset elulaadi ei taasta nii kergelt. See võtab aega.

Purjekate parkla
Muuseumi eksponaadid on pärit kõikjalt üle Eesti ning on leidnud oma koha kalapüügi-, meresõidu-, kapteniproua, galerii- ja saalitoas. Lisaks on majal imeilus valge veranda, mille suviseid rõõme võib külmal ajal vaid ette kujutada.
Kalapüügitoas uurime ahinguid. Mõned on väga ilusad, kui tapariista kohta nii öelda võib. Triin näitab kitsast ja kanget purjelina, millest kuus meest Tormilinnule koos purjeid õmblesid. Riiuleil on kilukarbikollektsioon. Vanimad on puidust, seejärel kasutati väga ilusaid klaaspurke, mida on Eestis umbes kümme säilinud. Põhiosa kollektsioonist on plekist karbid, millel tuntud „kilukarbi siluett“.
Pilk jääb seinal olevale fotole, kus 1910. aastal on Käsmu lahes talvitumas 23 purjelaeva. Saan kuulda, et Käsmu laht oli Narva poolt tulles esimene oluline laevade talvitumise laht. Aastasadu on purjelaevad siit talvevarju leidnud. Iga purjelaevaga jäi vähemalt üks mees külasse talvituma, ka merekooli kursandid olid talvel külas kostil, see tõi külla elu ja arengut.

Kaptenite küla
19. sajandi lõpus hakkasid talumehed ise purjelaevu ehitama. „Kaubavedu, sageli ka salakaubana Soomest soola vedamine lubas saada nii palju tulu, et teenida esimese laeva raha,“ kuulen Triinult.
Nii mõneski rannakülas oli telliskivivabrik, kaubaks läks ka puit ja kivid Tallinna ja Helsingi sillutiste tarvis. Aurulaevade ajal käis kaubavahetus intensiivselt Inglismaaga. Sinna veeti kaevanduse toestamiseks propse, tagasi toodi kivisütt.
19. sajandil olnud kogu Venemaa avaruste kohta viis merekooli, sama palju ka Eesti territooriumil. Nõnda said 1884. aastal Käsmus asutatud merekoolist paljud kohalikud hariduse ja siit ka põhjus, miks Käsmut kaptenite külaks nimetati. „Aurulaevade ajastul kahe maailmasõja vahelisel ajal opereeris siin laevaühisus 30 purje- ja aurulaevaga. See on hämmastav! Ülemaailmne logistika oli üsna keeruline. Seega oli pea 100 aastat tagasi Käsmus globaalne logistikaettevõte,“ kuulen killukesi meie uhkest mereriigi ajaloost.

Ahto Valter
Kauni purjelaeva Tormilind maketti imetledes pean häbiga tunnistama, et ei tea, kes oli Käsmust pärit Ahto Valter. Küllap oli enne märtsi keskel linastunud Jaanis Valgu dokumentaalfilmi „Ahto. Unistuste jaht“ veel neid kaasmaalasi, kelle teadvusesse polnud jõudnud selle ulja ja legendaarse meresõitja lugu. Esimesena Eesti lipu all alustas ta 1938. aastal purjelaeval ümbermaailmareisi. Käsmus ollakse tema üle uhked.
Uudistada on veel palju. Kapteniproua tubades jääb silma ristimiskleit ja seinal 1904. aastast pärinev tikitud pilt kirjaga „Üks kindel linn ja warju paik on meie Jumal taevas“. Triin viitab, et eks merehädas olles lubati ikka midagi pääsemise puhul rannakirikutele annetada. „Mereäärsetes kirikutes on sellelaadseid annetusi rohkelt,“ läheb meie jutt tolleaegsete inimeste usuelule.

Tänuvõlg
Muuseumi köögis teed ja röstsaia koos kirsimoosiga süües saan osa veel ühest liigutavast rännakust: Triinu enda Jumala leidmise loost, mis on „reis“ läbi aastakümnete koos esivanematega. Triinu isapoolne vanaema põgenes sõja eest Ameerikasse. Tema tütretütar, kes Eestis mõne aasta eest külas käis, jutustas Triinu isalt 1975. aastal Ameerikast külla tulnud õele räägitud lugu, mida isa siin oma lastele ei tihanud jagada.
Triinu isa Kaljo oli Siberisse saadetuna sattunud väga raskes seisundis laatsareti surijate tiiba, kust ta päästis üllatuslikult üks arst. See oli tänuvõlg tema vanaisale, kes jõuka ärimehena pidas II maailmasõja eelsel ajal arstiriistade kauplust Tartus Riia mäel ja kinkis, ise juba haige olles, noorele vaesele arstitudengile arstiriistade koti koos instrumentidega, öeldes: „Küll sa ükskord tasud!“ Siberis oligi Kaljo päästjaks toosama arst.

Kõik on seotud
Teine mälupilt viib meid 1985. aasta Tartusse. Siberist naasnuna püüdis Triinu isa käia nõukogude seaduste järgi: jõule kodus ei peetud, lapsi kirikusse ei viidud. Säilinud oli tava jõuluõhtul kalmistul küünlad süüdata. Möödudes tagasiteel Peetri kirikust kutsus Kaljo oma juba täiskasvanud, Tartu kunstikoolis õppivat tütart ootamatult kirikusse.
Olid viimased jõulud enne tema surma. „Kontrollivaid kooliõpetajaid oli kadalipus kiriku ees, ma ei tahtnud minna, aga isa läks ees ja seisatas iga õpetaja ees kätt surudes ja soovides: „Häid jõule!“ Läksin tema järel ja ütlesin sama,“ jutustab Triin kirsimoosi pakkudes.
Triin ei teadvustanud tol ajal, mis on jõulud, küll oli ta kunstiajalugu õppides religioosse kunstiga kokku puutunud ja kirikus olles tundis kõige selle suhtes lugupidamist. „Isa laulis päris kõvasti, mul oli piinlik, müksasin teda seepärast. Kirikust väljudes küsisin, kas ta usub Jumalat. Isa vastas väga kummaliselt, et „lapsena uskusin, kui käisin kirikus ja palvetasin oma haige isa eest. Aga isa suri … Ma palvetasin valesti, enda pärast“. Ma ei saanud siis aru, millest ta mulle rääkis.
See lugu algas 1935. aastal Tartus Riia mäel ja jõudis paari aasta eest minuni. Korraga hakkasin mõistma, millised imed on. Ka see muuseum on mulle seda õpetanud, et asjad on omavahel seotud. See avas mind Jumalale, jõudsin ristimiseni, leerini ja nüüd toimuvad iga neljapäev siin muuseumis piiblitunnid,“ jagab Triin oma hämmastavat lugu.
Kätlin Liimets

Pildigalerii: