Suur nädal
/ Autor: Kaido Soom / Rubriik: Uudised / Number: 28. märts 2018 Nr 14/15 /
Suur neljapäev
Suur neljapäev kõneleb Jeesuse viimasest söömaajast jüngritega. Söömisel on kõigis kultuurides oluline roll. Tähistame eestlastena laua ääres nii lapse sündi kui pereliikme lahkumist selle maailma teedelt. Pidulikult einestame kõigil suurematel tähtpäevadel: jõuludel, jaanipäeval ja kodumaa sünnipäeval.
Iisraeli rahval oli samuti olulisi söömisrituaale. Paasasöömaaeg meenutas juudile põgenemist Egiptuse orjusest. Siis söödi paasatalle ürtidega ja pruugiti veini. Ilmselt oli Jeesus ühes jüngritega viimast korda söömas paasasöömaaja eelsöömaajal. Ta võttis leiva ja lausus: „See on minu ihu“, seejärel võttis ta veinikarika ja lausus: „See on minu veri“. Nii andis ta neile paasasöömaaja andidele uue tähenduse. Tema paasatallena suri järgmisel päeval inimeste eest. Võime tulla kristlastena armulauale ja saada seal osa Kristusest. Nii on ka suure neljapäeva jumalateenistuse keskmes armulaud.
Meil kõigil on pühadega oma kogemused ja oma lood. Need kinnitavad meile sageli pühade kõige sügavamat usulist sõnumit või toovad selle tänasesse maailma. Mõni kirikuõpetaja soostus oma kogemusi jagama lehelugejale.
Anti Toplaan, Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja, Saarte praostkonna praost:
Suur neljapäev eristub tavaliselt suurematest pühadest selle poolest, et armulaua seadmise pühale kogunevad koguduse kõige aktiivsemad või ustavamad liikmed. Aastate jooksul on nii maa- kui linnakoguduses tulnud sellel õhtul armulauale kõik kirikusse kogunenud osalejad, kaasa arvatud organist. Vaatamata tavaliselt õhtusel ajal peetava teenistuse osavõtjate arvule loob selline osadus kirikus erilise ja kordumatu tunde.
Urmas Nagel, Räpina Miikaeli koguduse õpetaja:
Esimest korda tähistasin oma elus suurt neljapäeva 1983. aasta kevadel. Olin sõjaväes Kaliningradis. Jalaväepolk. Sain kodust paki, kus toiduained, suitsud jms. Kuna kõik varastati alati ära, siis tuli pakk kuhugi peita. Katlamaja taga kõrgusid söe- ja šlakimäed. Peitsingi paki ühe kummuli keeratud kasti alla ja jäin ootama pärastlõunat. Nimelt pidime siis polgu territooriumi koristama ja see pakkus võimaluse paki sisu koos paari sõbraga „revideerida“. „Töömäng“ andis ju võimaluse vähemalt pooleks tunniks kuhugi varjule tõmbuda.
Pärast lõunat saimegi kokku kolmekesi: mina, üks eesti poiss ja leedulane Valdis. Tegime paki kiiresti lahti. Valdisel oli muretsetud ka pudel odavat veini. Süütasime sigaretid, sõime ema saadetud suitsuvorsti ja lihakonservi …
Ajasime juttu maast ja ilmast, kui Valdis ütles äkitselt: „Praegu on ju pühadenädal. Täna on neljapäev. Esimene armulaud.“ Olin lugenud Johannese evangeeliumi ja üldjoontes teadsin kannatuslugu, kuid kodus oli ikka peetud üksnes „munadepüha“ ilma liigsete selgitusteta. Valdis rääkis, et leedulased on täna võimaluse korral kõik kirikus. Tema isa oli ühe ettevõtte direktor, seepärast käis ta pühade ajal ühes maakirikus. „Paistab vähem silma,“ selgitas Valdis.
Teine eesti poiss ei teadnud nendest asjadest üldse midagi, aga oli üsna uudishimulik ja päris palju ning Valdis rääkis innukalt, kuidas neil seal Leedus need asjad on. Pidu kestis ehk 40 minutit. Siis oli paki sisu otsas. „Tegelikult on praegu veel paastuaeg,“ sõnas Valdis. Võtsime selle peale viimase suutäie veini ja tagasi „tööle“. Oli olnud üle pika aja üks tõeliselt ilus hetk. Oli hääd süüa, oli armu, oli osadust ja tunne, et sain lisaks kõhutäiele veel midagi olulist teada. Läks mööda aastaid, enne kui põlvitasin ise suure neljapäeva kirikus ja armulauast osa sain. Leedu-armastus püsib siiamaani.
Suur reede
Suur reede on kirikus leinapäev, sest siis suri Kristus ristil, kandes kogu inimkonna patukoorma. Jumalateenistus on kurb ja ka meie tunded sel päeval on kurvad. Kristus suri ristil meie eest ja see toob selles kurvas päevas esile Jumala armastuse suuruse meie vastu. Kristuse ohvrisurm toob pattude andeksandmise ja annab seeläbi meile lootuse igavesele elule. Ristist, mis oli kannatuse ja surma märgiks, sai kiriku sümbol, mis kõneleb lootusest ja lepitusest.
Anti Toplaan:
Kuressaare koguduses on viimastel aastatel peetud suure reedel ristirännakut, mis peatub iga kiriku juures laulmiseks ja palvetamiseks. Ristirännaku kavandamine ja jumalateenistuste aegadega sobitamine on alati suur väljakutse. Iga kiriku juures liitub rongkäiguga teatud hulk inimesi, nii et lõpuks käib elusuuruses risti järel inimesi kõigist kogudustest.
Kord nägin sellist vaatepilti, kus ühel pool teed liikus ristirongkäik ja teisel pool teed vastassuunas olid linna külastavad inimesed jäänud oma kohvritega tee äärde seisma, kuniks rongkäik neist möödus. See tõi mulle meelde lõuna-Eestis ja saartel säilinud tava, kus matuserongkäigu möödudes inimesed ja autod seisatuvad, kuniks rongkäik mööda läheb.
Ühel viimastest aastatest oli ristirännaku ajastus nii täpne, et siis, kui Laurentiuse kirikus lõppes jumalateenistuse viimane laul, astusid kirikusse rongkäigu esimesed inimesed, kandes enda õlgadel suurt risti. Minutiga täitus kirik seejärel eri kirikute liikmetest. Pärast laulu ja palvet liiguti varasemast suurema hulgaga linna keskväljakule, kus tehti järgmine peatus.
Meenub suure reede eelne jumalateenistus Ruhnu vanas puukirikus ajal, mil endine õpetaja Harri Rein ei suutnud enam tervise tõttu kirikusse tulla. Põlvitades vana kiriku altari ees märkasin, et altarilaua all paljandub looduslik liivapinnas, millele kirik omal ajal rajati. Altari alla liivale oli Harri asetanud okaskrooni. Korraga mõistsin, et iga kord, kui vana vaimulik pidas vanas kirikus jumalateenistust ja ta altari ees põlvitas, nägi ta enda eest Kristuse okaskrooni.
Kaido Soom, Tartu praostkonna vikaarõpetaja:
Olin olnud juba aasta Vigala koguduse õpetaja, kui mu juurde tuldi palvega jagada armulauda ühele vanainimesele, kes sai 90aastaseks. Ta oli ammu armulauda tahtnud, aga ei jaksanud enam nõrga tervise pärast kirikusse minna. Järeltulijad aga ei kutsunud minu eel kirikuõpetajana teeninud Johannes Preegelit koju armulauda jagama, sest arvasid, et ta oli vana ega tahtnud talle tüli teha. Kui astusin ametisse, siis mind nad ka ei kutsunud, sest olin liiga noor ja vajasin nende meelest sisseelamiseks aega.
Vanainimene ootas pikka aega armulauda, kuni lõpuks olin mina inimeste meelest koduseks armulaua jagamiseks piisavalt sisse elanud. Kui siis kohale jõudsin, oli vanainimene väga rõõmus, sest ometi sai ta armulauda. Lahkumisel lausus ta mulle: „Nii hea, et sain armulauda, sest nüüd võin rahus siit ilmast lahkuda.“ Kristuse ihust ja verest osasaamine andis talle sellele teele kindluse. Nädala pärast tuligi teade tema surmast. Üks hing oli saanud rahusse ning armulaud kinnitas, et Issand oli ka tema eest surnud ja andnud andeks ning avanud tee igavesse ellu, kuhu ta võis astuda.
Ülestõusmispühad
Ülestõusmispühad on meie usu seisukohalt kõige olulisemad, sest Kristuse ülestõusmine tõestab kõigile elu võitu surma üle. Kristus tõusis surnuist pühapäeval ja sel põhjusel peetakse jumalateenistusi just pühapäeviti. Nii on iga jumalateenistus rõõmustamine selle üle, et elu võitis surma.
Katrin-Helena Melder, Järva-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetaja, assessor:
Eelmisel aastal õnnestus mul käia pühal maal koos reisijuhtide Arne Hiobi ja Juune Holvandusega. Kõige meeldejäävamaks ja kogemusrikkamaks osutus mulle Laatsaruse haua külastamine Betaanias. Laskusime kõik vaikselt mööda kitsukest treppi kividest laotud väikesesse hauakambrisse, kus Arne Hiob luges Johannese evangeeliumist meile ette Laatsaruse ülesäratamise loo.
Selles kitsukeses hauakambrikeses sai aga minu jaoks õhk otsa, mul hakkas halb ning ainukeseks sooviks oli ruttu sellest kambrist välja saada värske õhu ja valguse kätte. Värske õhu sõõm hauast välja tulles tõi kergenduse, taas naeratuse näole ja sõna otseses mõttes elu kogemuse, peas kõlamas Jeesuse sõnad Laatsarusele evangeeliumist: „Tule välja.“ Sel hetkel kogesin eriliselt selgelt, mida tähendab uus elu Kristuses ja olla kutsutud valguse kätte, surmast ellu.
Kristlastena on meile kõigile Kristuses antud uus elu, mida tuleb elada. Meil tuleb välja tulla oma mugavusest, kõigest sellest, mis takistab elada Jumalat usaldades, temale auks; mis takistab oma silmi tema poole tõstmast ning kõrvu tema Sõna kuulda võtmast. Laatsaruse hauas viibides tajusin, et seal puudub elu, kuid Jeesus ütles vaid paar sõna ja lõi seeläbi uue inimese. Ta andis Laatsarusele uue võimaluse, kinkis elu. Nii väljus Laatsarus hauast uue looduna ja tema silmad vaatasid kutsuja poole.
Teatud mõttes oleme kõik Laatsarused, kellele Issand on öelnud: „Tule välja, tule välja maailma pimedusest valguse kätte ja ela.“ Kui me Issanda kutset kuulda võtame ja sellele järgneme, siis saab ta õnnistada meie väljaminemist ja sissetulemist igavesti.
Anti Toplaan:
Kuressaare kirikus säilis kuni põranda remondini õpetaja Joel Luhametsa algatatud tava, kus suureks reedeks postitati kiriku alatariruumi elusuuruses rist, mille üks külg oli värvitud mustaks. Pärast suure neljapäeva jumalateenistust oli alati kummaline hetk see, mil mehed aitasid kirikusse tuua ja kiriku kõrgemale kohale nagu Kolgata mäele püsti panna suure risti. Puidust põranda puhul tuli seda alati teha ka haamri ja naeltega. Ristile kinnitati okaskroon. Ülestõusmispühale eelneval õhtul pöörati ristil ette teine külg, mis oli värvitud valgeks ning kus risti keskel oli okaskrooni asemel lillevanik.
Ruhnu uues kirikus tuli ülestõusmispüha jumalateenistust pidada hilisel õhtutunnil, mil pilvise ilma korral oli nii hämar, et kartsin kiriku juurde minnes rajalt eksida. Kuna suures kirikus ei ole lühtrites elektrit, annavad valgust peamiselt küünlad. Olin jätnud päeval tornialusele aknale põlema ühe küünla, mis nüüd õhtupimeduses nagu koidutäht tulijale õiget teed pühakojani valgustas.
Kaido Soom