Pastoritest ja kirjakultuurist

19. märtsil kaitses Marju Lepajõe Tartu ülikooli senati saalis akadeemilise nõukogu ja rohkearvulise auditooriumi ees doktoriväitekirja „Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel“ ja talle anti filosoofiadoktori kraad teoloogia alal.

Pole kirjanduslik liialdus, vaid realistlik väide, et filoloogi ja religiooniloolase Lepajõe doktorikraadini jõudmist pidasid oma südameasjaks paljud. Tema kolleegid ja õpilased, kitsam sõpruskond ja laiem tutvusring. Küllap nõustusid paljud kohalviibijad doktoritöö juhendaja prof dr Anne Kulliga, et tegelikult oli Marju Lepajõe doktoriküps juba viis või kümme aastat tagasi, ehk koguni 20 aastat tagasi. Seda enam siis oli rõõm katuse alla saanud ehitisest, mis, parafraseerides Piiblit, on aastatega ehitatud mitte liivale, vaid kindlale kaljule.

Saali kõik ei saa
Viimasel talvepäeval ülikooli peahoonesse jõudnud ei pidanud otsust kahetsema – täissaalile pakuti tõeliselt nauditavat akadeemilist elamust. Akadeemilise ürituse etteantud formaati mahutati kevadise kergusega sõnamänge, mis panid auditooriumi spontaansest muigest lainetama. Ei ole just rohkelt neid väitekirja kaitsmisi, mil soovijad auditooriumi ära ei mahu, vaid peavad rahulduma seisukohtadega avatud ukse taga. Marju Lepajõe doktorikraadini jõudmise viimastest tundidest osa saama tulnuid jagus aga tõesti nii senati saali kui saali ukse taha.
Marju Lepajõe selgitas talle antud avasõnas, et väitekiri koosneb 13 varem publitseeritud artiklist, mis puudutavad XVII sajandi eesti kirjakultuuri kolme eri valdkonda: juhuluulet, grammatikakirjandust ja teoloogiat. Artiklid on ilmunud enam kui 20 aasta jooksul (1994–2017) ega ole Lepajõe sõnul algselt kirjutatud kavakindla sihiga jõuda ühtse monograafilise tervikuni.
Ta rõhutas, et XVII sajand on Eesti intellektuaalse ajaloo jaoks kõige sügavama mõjuga perioode: „Humanistlikus vaimus rajati gümnaasiumid Tallinna ja Tartusse, järgnes Tartu ülikooli asutamine 1632. XVII sajandi esimesel poolel hakkas välja kujunema ka eesti kirjakeel, eeskätt tänu kirikukirjanduse arendamisele ja piiblitõlkimisele, mis vajas eesti keele kirjeldamist ja analüüsimist keeleõpikutes.“

Luterlikes variatsioonides
Väitekirjas kirjeldatakse ja analüüsitakse, kuidas ja miks on tekkinud kõigest ühe inimpõlve jooksul muutused Eesti- ja Liivimaal kirjutatud juhuluule ning esimeste eesti keele grammatikate uurimises. Väitekirjas jõutakse muu hulgas seisukohale, et eesti kirjakultuuri rajamist selle erinevates vormides XVII sajandi esimesel poolel on õigustatud vaadelda kristliku humanismi luterlike variatsioonidena.
Lepajõe selgitab, et tema huvi käsitletava perioodi vastu sai alguse aastakümneid tagasi, mil Nõukogude Eestis oli uurimistöö teoloogia kui „oopiumiga seotud“ valdkonnas (Karl Marxi parafraseerides) piiratud võimalustega. Pärast Tartu ülikooli usuteaduskonna sulgemist 1946. aastal asutatud EELK Usuteaduse Instituudis töötas Lepajõe sõnul küll häid teadlasi, ent üldjuhul jäid nende uurimistööd käsikirjaks.
Nauditav oli ka osa saada Marju Lepajõe akadeemilisest väitlusest oma oponendi, Lundi ülikoolist tulnud (varem Uppsala ülikoolis töötanud) dr Kristiina Saviniga, kellel oli doktorandile küll mitmeid küsimusi, ent kes enda kinnitusel jäi pakutud vastustega rahule.
Pärast nõupidamiselt naastes teatas usuteaduskonna juhataja dr Urmas Nõmmik usuteaduskonna akadeemilise nõukogu otsuse: Marju Lepajõgi on filosoofiadoktor teoloogia alal. Järgnenud ovatsioonid ei tahtnud kuidagi lõppeda.
Oma tänukõnes nimetas värske doktor paljusid. „Kõige esimene tänu kuulub Tartu Ülikooli usuteaduskonnale, mille õhtumaiste printsiipidega akadeemiline keskkond on tööd aastate vältel toetanud ning leidnud võimalusi siduda XVII sajandi uuringuid teiste teoloogia sihtfinantseeritavate uurimisprojektidega,“ toonitas Lepajõe, käes esimene õnnitluseks üleantud kevadine lillekimp.
Liina Raudvassar

Marju Lepajõe
Sündinud 28. oktoobril 1962
On eesti religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija
1985 lõpetas Tartu ülikooli eesti filoloogina
1996 kaitses magistritöö klassikalises filoloogias
1993. aastast tööl Tartu ülikooli usuteaduskonnas
19. märtsil 2018 kaitses doktoriväitekirja filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks teoloogia alal