Märtsiküüditamise mälestuspäev – 25. märts

Raamat, millest on pärit väljavõtted, ilmus 50 aastat pärast 1949. aasta märtsiküüditamist. Kogumikus on nende elulood, kes tulid tagasi Siberi vangilaagritest, asumiselt. Aga kõigis lugudes on nimetatud ka neid, kes jäidki võõrasse mulda. Eestlaste kirjutatud ja räägitud elulood on osa ühismälust. Midagi ei unustata ja kedagi ei unustata. Ka XXI sajandil meenutame ja mälestame neid ligi 21 000 inimest, kes 25. märtsil 69 aastat tagasi rebiti välja oma kodudest ja saadeti loomavagunites teele Venemaale.

* * *
[—] Elu veeres nagu üle kivide ja kändude kuni kevadise koolivaheajani 1949. aastal. Tädi Miili lapsed Malle ja Tiiu olid viidud Kilingi-Nõmme haiglasse. Ei mäleta, mis neil olid, kas sarlakid või leetrid. Vend Enn õppis Kilingi-Nõmmel traktoristide kursustel ja enne laupäeva muidugi koju ei tulnud. Hans läks Pärnusse, osales ENSV koolinoorte esivõistlustel males. Kodus olime siis põhiliselt neljakesi. Ema ja Miili käisid puid metsast välja vedamas, meie Mardiga olime kodus.
Ka saatuslikul 25. märtsil läksid ema ja Miili hommikul puid vedama, kuid olid kohe tagasi saadetud. Ei mäleta, mida neile oli öeldud, igatahes mitte küüditamisest. Nad olid jõudnud ennast küll juba märjaks teha. Öösel ikka külmetas, päeval aga sulatas. Rakendasid hobuse lahti ja tulid tuppa, vahetasid riided.
Ja äkki nägid õudset pilti: hall ahelik on maja sisse piiranud. Tuppa tormasid Kreitsberg, Suni ja sõdurid, nagu jääksid kuhugi hiljaks. Käskkirja ettelugemiseks oli kaasa võetud Välipõllu Jaan, kes oli minu vendadega koos Veeliksel koolis käinud. Jaan hakkas siis komando peale lugema, omal pisarad silmas.
Raske on kirjeldada toimuvat. Ema ja Miili püüdsid midagi olulist ikka kaasa võtta. Siin hakkasid mõned sõdurid abistama. Löödi liha tühja piimanõusse, tangu, jahu, voodilinasid, riideid ja jalanõusid. „Kirved ja saed võtke ka,“ kostis äkki Suni. Ta oli Venemaalt tulnud ja teadis, mida kaasa võtta. Isegi kaltsukotti tahtis ligi sokutada. Kui aeg sai täis, viidi pambud välja ja visati reele. Tädi Miili ja ema kaasavõetav varandus mahtuski ühele reele ära. Trepile jäi seisma vanaisa, Ragani papi, kellele öeldi, et jääd koju, sind pole nimekirjas. Läks sõiduks lahti. Ees hobune reega, koormaks kahe pere kraam, seejärel jalgsi meie neljakesi: Mart, Miili, mina emaga. [—]
Kilingi-Nõmmel tuli meil astuda oma pampudega loomavagunisse. Akendel olid trellid ees. Keset vagunit oli raudahi, mille jaoks oli sütt ning ka paar sületäit puid. Magamiseks olid kahekordsed narid. Vagunisse sattus kõik omakandi rahvas. Joogivett ega väljakäiku ei olnud. Väljakäigu jaoks võeti tühi pang. Tekk löödi otsapidi lakke kinni ja kemmerg missugune. Raudahi õhkas sooja ja ümberringi istuvatel inimestel hakkasid riided aurama. Olid ju kõik saanud märjaks. Kuiva jalaga pääses vaevalt keegi. Õhk oli umbne jalarättide higist, pang teki taga haises ka. Nõnda algas meie sõit Kilingi-Nõmmelt Tallinna poole. Tallinnas laaditi meid ümber laiarööpmelistesse vagunitesse. [—]
Kuskil Narva kandis hõikas keegi väljas, et visake kirjad maha. Ema viskas ka mõned laused paberile, pistis ümbrikku ja poetas prao vahelt maha. Pärast selgus, et oli läinud kätte. Tükk maad pärast Narvat avati aknaluugid. Muidu oli vagunis kottpime. Mõnel ikka oli küünal ka kaasas, aga kui palju neid ikka põletada on. Mõni praadis liha, kellel oli kaasa võetud. Leiba pidi sööma tükikeste kaupa, sest mine tea, millal otsa lõpeb. [—]
Meie abielust kasvasid üles kaks tütart. Nüüd oleme õnnelikud, et meil on viis lapselast, kellega suhtleme iga päev. Andku Jumal niipalju õnne, et nad ainult loeksid meie raskest elust mälestuste kaudu, mitte ei peaks ise läbi elama seda õudust, mis meile osaks sai
Aadu Tomson (1977).

„Eesti elulood. Me tulime tagasi”. Koostaja Rutt Hinrikus. Tartu 1999.