Lõppude lõpuks võidab elu

Nende sõnadega võttis metropoliit Stefanus kokku Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku korraldatud konverentsi „Eesti märter piiskop Platon“.

Missugused ootused olid õigeusklikel ja missugune roll oli Paul Kulbuschil, keda teame kui märterpiiskop Platonit? Üldistatult neile küsimustele konverents vastuseid pakkus, keskendudes iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele eelnenud ja järgnenud aastale.

Hinge puhastus
Konverentsi mõtte algatasid õigeusu kiriku metropoliit Stefanus ja ajaloolase haridusega endine peaminister Mart Laar. Sissejuhatuseks sõnas ülempreester Mattias Palli, et ajaloos toime pandud koledusi ei tohi kunagi unustada, mõeldes veretööle 14. jaanuaril 1919 Tartu Krediidikassa keldris ja mainides, et iga päev toob sõnumeid laias maailmas jätkuvalt toimuvatest martüüriumitest.
Tema luges ka ette metropoliidi ettekande märtrist õigeusu kiriku vaatenurgast. Ettekandes kinnitas metropoliit, et esimene märter oli Jeesus Kristus ja et martüürium ei ole mitte lihtsalt surm, vaid oma tahtest lahtiütlemine ja Issanda risti kandmine. Kuna õigeusu arusaama järgi kannab inimene endas väge, mis jääb tema säilmetesse, tuleb märtrite pühasid säilmeid hoolega hoida, sest need juhatavad meid ülestõusmise juurde. Kõik viis krediidikassa keldris surma läinud vaimulikku on kaasa aidanud kiriku võidukäigule, oli metropoliidi sõnum.

Palju ebaselget
Aprillis 1917 Venemaa ajutise valitsuse kinnitatud Eesti autonoomia tõi kaasa tõuke rahvakirikute tekkeks. Õigeusu kirikuelu sooviti muuta rahvapärasemaks: vaimulikud võivad kanda erariideid ja lühemat habet, usuõpetust antakse eesti keeles jm. Kesksele kohale tõusis Tallinna vikaarpiiskopkonna loomine.
Ettepanek asuda piiskopitoolile tehti Riia vaimuliku seminari kasvandikele Paul Kulbuschile (snd 1869) ja Aleksander Kaelasele (1880–1920). Nõusoleku andis Paul Kulbusch, kuigi ta nägi ees seisvat raskeid aegu, kõneles oma ettekandes dr Anu Raudsepp Tartu ülikoolist. Uue kalendri järgi 13. jaanuaril 1918 (vkj 31. dets 1917) pühitseti Peterburi Püha Issidori eesti koguduse esipreester Platon Tallinna vikaarpiiskopiks Tallinnas Aleksander Nevski katedraalis.
See andis õigeusklikele lootust paremale elule, ent asjaajamine oli keeruline ja kiriku tegevus kitsendatud. Ometi oli vaja teha otsuseid, et kogudused välja ei sureks. Kellelegi palka ei makstud, Saksa okupatsiooni ajal kehtis ka tsensuur ja kirjad liikusid ainult käest kätte. Keelatud oli raudteel sõita ja nii liiguti hobustega. Teadaolevalt külastas piiskop Platon 71 kogudust. Kuigi sellest ajast on palju ebaselget, sõnas ettekandja, et õigeusu kirik jäi püsima just tänu Platonile, kes hindas kõrgelt omariiklust.
Dr Mart Laari ettekande Eesti Töörahva Kommuuni (kehtis 52 päeva novembrist 1918 jaanuarini 1919, sealjuures eri linnades eri arv päevi) usupoliitikast luges ette Tauri Tölpt, Tartu ülikooli doktorant. Katse likvideerida kristlik kultuur lähtus Venemaa uue võimu dekreedist lahutada riik ja kirik ning kuulutada kõigi usutunnistuste vaimulikud rahvavaenlasteks. Mitu kirikut muudeti rahvamajaks, põletati piibleid ja tapeti umbes nelikümmend kirikutegelast.

Rahvusidee ja oikumeenia
Ülevaate piiskopi elust andis preester dr Andrei Sõtšov, märkides, et piiskop Platon oli Peterburi vaimulikus akadeemias kaitsnud 1894 väitekirja luterlaste patukahetsuse ja pihtimise küsimusest, et tema pühitsusel kantud riietus lähtus sinimustvalgest rahvusideest, et ta avaldas soovi toetada Eestimaa kubermangu komissari Jaan Poskat. Piiskop soovis keerulisel poliitilisel perioodil lepitada õigeusklikke ja luterlasi.
Novembris 1918 võttis Platon kahel päeval osa Eesti Maapäeva tööst, kavatses pärast jõule sõita Riiga, kuid haigestus teel ja jäi Tartusse. 2. jaanuaril 1919 läks Platon pärast haigust jalutama ja enamlased võtsid ta tänaval kinni, kõneles konverentsil ülempreester mag Aivar Sarapik. Platon viidi Tartu Krediidikassa keldrisse, kus oli teiste seas veel kaks õigeusu ja kaks luteri usu vaimulikku. 12 päeva jooksul palvetasid vaimulikud koos, kuni nad vahetult enne Tartu vabastamist mõrvati.
Platoni töö Eestis jäi väga lühikeseks, kuid oli tulemuslik – õigeusu koguduste esimene täiskogu toimus märtsis 1919. Seda loetakse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku alguseks. 1922 asutati Platoni mälestuseks orden ja ühena esimestest anti see riigivanem Konstantin Pätsile. Platoni rüü ja panaagia (kaelaskantav ikoon, vt 8. lk) on annetatud Eesti Rahva Muuseumile. Piiskopi mälestuseks laulsid konverentsil Issanda Muutmise kiriku lauljad koos juhendaja Kristi Sarapuuga, süvendades veelgi konverentsi õigeusklikku vaimsust. Platoni kanoniseerimine pühakuks kestis kaks ja pool aastat ja sai teoks aastal 2000.
Rita Puidet

Pildigalerii: