Jõuluaeg

Avo Üprus, Tallinna vikaarõpetaja:
Esimese advendipühapäeva teenistusel Peetelis laulsime tavaliselt „Nüüd küünla me süütame taas, et neil, kellel külm on, soojem saaks …“ Teenistuse järel jagasime küünlaid ka elektrivõla pärast pimedas istuvatele peredele ja kodututele. Kord pärast teenistust istus mu vastas käärkambris konksus sõrmedega muhklikke käsi põlvede vahele suruv köökus kodutu, nii umbes viiekümnene mees, ja puristas läbi hammaste: „Kurat, nii kuradi külm on“, ja puhkes nutma. Siis hakkas see laul hoopis teisiti kõlama. Tema advendipalve – kurat, nii kuradi külm on, aita mind – võib küll mitte meeldida, aga ei unune.
Mõtlen tänutundega öömajade ja varjupaikade töötajatele ja soovin neile õnnistatud jõuluootuse aega. Küllap teavad nemadki seda laulu ja seda palvet. Mereäärse linna tuulistel tänavatel, keldrites ja kangialustes kössitab paarsada inimest jõuluootuses. Ma ei taha öelda, kelle vastutus see on, sest mind mõistetaks valesti. Seepärast ütlen: see on meie vastutus. Igale hoolivale kogudusele, igale toimetulevale perele üks neist, kel on külm, ja meil kõigil saab soojem.

Rein Keskpaik, Kose koguduse diakon:
Kui elurada tõi mind 1964. a kodulinnast Pärnust Kosele, sai jõulude tähistamine üheks osaks meie vaimulikust elust. Jõulusid tähistasime esialgu abikaasa vanemate kodutalus, kuhu kogunesid ka abikaasa õde ja vennad. Õhtupalve tegi ikka minu sügavalt usklik ämm, kes kuulus ka Kose koguduse juhatusse.
Nüüd on ämm ja äi läinud igavikuteele, kuid meie pere jõulud on ikka erilised. Abiellusime Liiga 25. detsembril 1964 (laulatati 9. jaanuaril 1965). Koos Jeesus-lapse sünniga tähistame ka oma pulma-aastapäeva. Meil on kolm last, kaheksa lapselast, lisaks laste ja lastelaste abikaasad, kokku üheksateist inimest. Tavaliselt koguneme jõuluõhtu esimesel teenistusel Kose kirikusse, seejärel istume koos meie kodutalus ühises söögilauas.
Eriliseks teeb jõulupüha seegi, et olen jutlustaja või vaimulikuna ise üle kahekümne viie aasta õpetajate Randar Tasmuthi ja Mare Palgi kõrval saanud kaasa teenida. Mare Palgi usaldas tihtipeale mulle 1. jõulupüha teenistuse, öeldes: sul ju tähtis päev, tee see veel pidulikumaks!

Tia Vene, Käsmu koguduse jutlustaja:
Olen nõukogude aja laps. Meie peres puudus piibliraamat, kirikus ei käidud. Olin kelleltki kuulnud nime Jeesus Kristus ja et kuskil olevat surilinad, millel näha Jeesuse nägu. See oli kogu mu teadmine ja kokkupuude ristiusuga.
Olin kui puhas leht 1989. a linnahalli gospelfestivalile sõites. Igatsesin endale oma Piiblit, et teada saada, mis seal sees on. Sel augustikuu õhtul jäin küll ristiga raamatust ilma, kuid sündisin Jumala lapseks! Valgus mu sees oli süttinud – nägin seda otsekui ilmsi. Kutsuti kirikusse. Läksin.
Jõulupüha õhtul oli suur kirik rahvast pilgeni täis. Õnnelikud ja õnnetud, rahulikud ja rahutud, noored ja vanad – suure perena üheskoos ootel, et millestki erilisest osa saada. Kõrgel kantslis seisab kirikuõpetaja, rääkides Jeesuse sünniloost, ja hüüab siis: „Issand tahab sinu südames sündida ja su südametalli puhtaks pühkida!“
See ongi see, miks Jumal sai inimeseks ja sündis beebina, olen vapustatud. Minugi süda on olnud kui üks haisev loomalaut. Issand, tee see puhtaks!

Urmas Nõmmik, Tartu ülikooli usuteaduskonna juhataja:
Jõulutunnet kujundab vist küll kõikidel kõige rohkem lapsepõlv. Ka mina pole erand, ehkki mu lapsepõlv mahtus veel nõukogude aja lõppu. Jõuluõhtul oli me perel komme pidulikult koos istuda, küünaldega ehitud kuuske imetleda, traditsioonilisi jõulutoite mekkida, orelimuusikat kuulata ja kingitusi jagada.
Mu ajalooõpetajatest vanemad pisut pelgasid nuhkijaid ning suure toa aknad kaeti igaks juhuks paksude kardinatega kinni. Järgmisel päeval koolis võis ju kogemata jutuks tulla, et mõni klassikaaslastest oli kingitusi saanud, aga tavaliselt sellistest asjadest diskreetselt juttu ei tehtud.
Jõulude kristlikust sisust teadsin ma vähe, sest vanemad kirikus ei käinud. Ähmaselt mäletan kellegi käes Jeesuse pilti – võib-olla oli see vanema naabriproua käes, kelle jõuluõhtuks tavaliselt külla kutsusime. Aga see polegi oluline, sest neil õhtutel kõlanud klassikaline orelimuusika sööbis sügavale minu sisse ning rajas minu jaoks tee kristliku usu ja kultuuri juurde. Pöördumatult.

Tiina Vähi, usundiloolane:
Minu vanemad polnud jumalasalgajad, aga mitte ka ristiinimesed. Kirikus käisid jõulupühadel, harvemini pühapäevadel.
Minu esimene jõuluõhtu Valga Jaani kirikus viieaastasena oli nii lummav, et minust sai juba lapsena kirikulembene.
Vaade rõdult altari suunas küünaldesäras jõulukuuskedele, nende lõhn ning võimsad orelihelid ja kirikulaul võtsid esimest korda lausa hingetuks, sest sellist ülevust polnud varem kogenud.
Pärast seda palusin vanaema, et ta mind alati kirikusse kaasa võtaks. Seisin siis oreli kõrval ja jälgisin andunult, kuidas organist oma käte ja jalgadega ning oreli nuppude ja pedaalidega žongleerides viledest helisid välja võlus.
Teine, tookord arusaamatu, aga meeldiva müsteeriumina mõjuv kogemus oli see, kui kirikuõpetaja altaris laulis ning käed üles tõstis ja õnnistas.
Teismelisena käisin vahel üksigi jumalateenistustel ja ehk seepärast polnud mulle võõras ka täiskasvanuna kirikuuksest sisse astuda.