Jagatud tänulikkus ja rõõm

26. septembril sai piiskop Einar Soone 70aastaseks ja siirdus emerituuri. Sel puhul toimus Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplikus Toomkirikus tänujumalateenistus.

Piiskop Soonel on seljataga 44 aastat vaimulikustaaži (õpetajaordinatsioon 3.10.1973) ja peagi täitumas 25 aastat teenimist piiskopina. Ühe inimese lugu on osa kiriku loost.
See mõte jäi kõlama peapiiskop Viilma tänujumalateenistusel edastatud tervitusest: „Sinu piiskopiks valimine 1992. aastal kõigest 45aastase mehena oli EELKs ajalooline hetk. See tähendas omal kombel uue ajastu kättejõudmist ja kiriku laiemal pinnal juhtimise ülevõtmist uue, energilise ja sisemiselt motiveeritud vaimulike põlvkonna poolt.“ (Loe peapiiskopi tervitust lk 3.)

Jagatud tänulikkus
Et paljud väärtustavad piiskopi panust meie kiriku ajaloos, võis näha päikesepaistelise teisipäeva õhtul toomkirikus, kus oli elevust, rõõmu, palvemeelt ja enim tänulikkust. Kogunenud oli kirikutäis eri konfessioonide vaimulikke, sõpru ja teekaaslasi piiskop Einar Soone pikkadelt pühendunud teenimisaastatelt.
Vägevate orelihelide saatel sisenes protsessioon, kus päevakangelase kõrval olid peapiiskop Urmas Viilma, emeriitpeapiiskop Andres Põder, piiskopid Joel Luhamets ja Tiit Salumäe, Tallinna praostkonna praost Jaan Tammsalu, abipraost Arho Tuhkru, Kaarli koguduse õpetaja Jaak Aus, roomakatoliku kiriku piiskop Phi­lippe Jourdan, Eesti Apostliku Õige­usu Kiriku metropoliit Stefanus, Eesti Metodisti Kiriku emeriitsuperintendent Olav Pärnamets ja teised Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) liikmeskirikute vaimulikud. Orelit mängis Piret Aidulo ja pidulikkust lisas Tallinna praostkonna ühendkoor dirigentide Pärtel Toompere, Veljo Reieri, Piert Aidulo ja Ene Üleoja juhatamisel.

Üksmeel ja osadus
Pärast algusliturgiat, pühakirja lugemisi ja ühendkoori voogavalt sillerdavaid tänulaule tõusis kantslisse juubilar, öeldes, et tal on au ja rõõm, et kokkutulnud jagavad sel õhtutunnil tänulikkust ja osadust Jumalaga ning üksteisega.
Piiskop Soone toetus jutlusemõtetes Luuka evangeeliumile (Lk 10:17–24) ja meenutas oma teenimisaastaid. Teda ordineeris peapiiskop Alfred Tooming koos õpetajate Evald Saagi ja Ago Viljariga, järgnesid tööaastad Lüganuse, Kiviõli ja Tallinna Kaarli koguduses. Nõukogude perioodi kristliku kuulutamise võimalusi tänapäevastega võrreldes viitas piiskop suurenenud vastutusele: „Vaimulike sõna on ühiskonnas kuulda. Aga kuidas me sõna kasutame ja kas sel sõnal on jõudu?“
Ta tegi ka kokkuvõtte oma pikaaegsest töökogemusest EKNis, mis on õpetanud arvestama erinevate osaduskondadega. „Oluline on leida üksmeel ja osadus ning mitte rõhutada erinevusi,“ sedastas piiskop. Oikumeeniline tegevus on teda kutsunud küsima kiriku olemuse ja uute võimalike tegevusvormide üle. Seda on eriti sobiv teha ajal, mil meenutame reformatsiooni 500. aastapäeva ja luteri kiriku iseseisvuse 100 aasta juubelit.

Tunnustati elutööpreemiaga
Pärast lõpulaulu „Oh võtkem Jumalat“ oli kokkutulnutel võimalus väärikat juubilari õnnitleda. Kõne pidasid konsistooriumi, Eesti Piibliseltsi, kaplanaatide, usuteaduse instituudi, Lüganuse ja Tallinna toomkoguduse, EKNi ja selle liikmeskirikute esindajad.
EKNi president emeriitpeapiiskop Andres Põder andis teada EKNi otsusest tunnustada oma kauaaegset presidenti elutööpreemiaga. „EKN ning piiskop Soone on olnud läbi põimunud nii nagu viinapuu oksad. Sinu töö pole seisnenud vaid presidendi ametis, vaid palju enamas. Oled olnud hingehoidja, vend ja sildade ehitaja. Sul on jätkunud oskust teisi mõista, luua osadust ja usaldust,“ jagas Põder pikaaegset kogemust.
Piiskop Soonet tänati veel avara südame, sõpruse, südamlikkuse ja isaliku juhatuse eest. UI rektor Ove Sander sõnastas paljude lootuse, et pastoraalseminari juhatamine jääb veel pikemaks ajaks piiskopi hoolde.
Sünnipäevalistele oli kaetud ka kohvilaud, millega piiskop Soone sai liituda üle poole tunni hiljem – nii palju oli neid, kes isiklikult soovisid oma õnnistussoovid edasi anda.
Kätlin Liimets