Palve

Nad sirutuvad su poole salaja,
hiilides tasahilju
nagu õhtused varjud,
mis venivad iga tunniga
aina pikemaks.

Alguses on sul vaid rõõm,
heameel uuest ja säravast.
Sina imetled oma aaret,
nemad aga on valvel.
Passivad su selja taga,
ootavad, et sa murduks …
Lootuses saada rõõmu juurde
hakkad koguma kuhja –
aina kõrgemat,
aina uhkemat.
Ja korraga on nad sinuga –
ahnus, kadedus ja saamahimu.
Nad võtavad su rõõmu,
viskavad selle kildudeks
ja asendavad musta ängiga.

Issand, peleta eemale need varjud,
et ükski ei pääseks mu meeltesse!
Lase mul leppida vähesega,
hoia langemast mammona orjusse!
Ja tuleta mulle meelde,
et kinkida saab ka siis,
kui tundub –
mul pole ju midagi anda!