Hariduse väärtustamine kui luterluse kese

Vaimulike konverents „Vabaduse teetähised“ toimus sel aastal 26. mail EELK 100 juubelikongressi raames Tartu Jaani kirikus.

Reede pärastlõunal, mil päike paistis veel Jaani kiriku altarile, ent kiriku seinad õhkasid talvekülma, avas pärast ühist palvelaulu vaimulike konverentsi juhatuse esimees Urmas Nagel konverentsi sõnadega: „Vabaduseks on meid vabastatud ja mitte ainult vaimulikke, vaid kõiki, kes Kristuse teed kõnnivad. Oleme taevateed kõndijad, et üksteist siin toetada.“
Tavapärase kahepäevase kogunemise asemel piirdus konverents sel aastal neljatunnise koosolemisega, mille sisse mahtusid kaks ettekannet, vaimulike konverentsi esindajate valimine kirikukogusse, aasta vaimuliku valimine, uute vaimulike tutvustamine ja tähtpäevaliste õnnitlemine.
Lisaks asjalikule jäi 115 vaimulikul hetki ka taaskohtumisrõõmuks ja osaduseks Dorpati konverentsikeskuses koos teiste kiriku töötegijatega Lutheri vaimus toimunud pidulikul õhtusöögil, mida tervitas linnapea Urmas Klaas ja kus lauakõne pidas emeriitprofessor Kalle Kasemaa.

Luterluse globaalsusest
Avardavaks teadmiseks sai Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretäri Anne Burghardti inspireeriv ettekanne „Luterlik kirik globaalsest perspektiivist nähtuna“. Ta rõhutas, et EELK ei ole eraldiolev saareke, kuuludes ülemaailmsesse luterlaste perre, ja andis ülevaate maailma eri piirkondade luterlike kirikute tunnusjoontest.
Olulisim muutus levikus on luterluse raskuskeskme liikumine maailma lõunapoolusele (1928. aastal oli Euroopas luterlasi 91%, 2015. aastal 52%). Eriti Aafrikasse (27%) ja Aasiasse (13%), kus luterlus on osutunud misjonivõimekaks, suutes Luterliku Maailmaliidu poolt rõhutatud holistlikku misjoniprintsiipi teostada ehk tasakaalus hoides teoloogilist tööd, diakooniat ja tunnistust ehitanud üles kasvavad kristlikud kogukonnad.
Aasia luterlike kirikute poole on põhjust pilk keerata, et õppida nende kogemusest, kuidas toime tulla multireligioosses keskkonnas. Religioonidevaheline dialoog on Aasias olnud oluliseks teemaks ammu enne, kui see on tõstatunud Euroopas. Lõpetuseks juhtis ettekandja tähelepanu luterlikke kirikuid ühendava Luterliku Maailmaliidu (LML) suundaandvatele kirjutistele. Näiteks meile aktuaalse küsimuse kohta kiriku rollist ühiskonnas on juba 1977. aastal sõnastatud arusaam, et luterlikust kahe riigi õpetusest lähtuvalt tuleks küll ilmalikku ja vaimulikku valdkonda eristada, ent mitte lahutada. Äsja Namiibias lõppenud LMLi täiskogult tõi Burghardt kinnituse, et luterlikus vaimsuses on jätkuvalt keskmes hariduse väärtustamine.

Rõhk kristlikule haridusele
Pärast hingamispausi valiti aasta vaimulikuks Urmas Oras. Kuue kandidaadi seast valiti kirikukogu liikmeteks UI dekaan Randar Tas­muth ja TÜ praktilise usuteaduse õppejõud Kaido Soom.
Konverentsi lõpetanud UI süstemaatilise teoloogia professori Thomas-Andreas Põderi dogmaatiline ettekanne „Luterluse hetkeseisust ja tulevikuperspektiividest Eesti näitel“ kõndis samu radu Anne Burghardti mõtetega.
Ettekandja sedastas, et kiriku põhikirja preambulis on usu aluseks seatud rõõmusõnum Jeesusest Kristusest, mis tähendab iseenda tegelikkuse ja olukorra mõistmise määratlemist Püha Vaimu tegutsemise ja ligiolu kaudu, mis väljendub kirikus.
Sellest arusaamast lähtuvalt luterluse hetkeseisu analüüsides rõhutas ettekandja, et on oluline mõista riigi põhiseaduses väljendatud usu- ja südametunnistusvabaduse vastavust luterlikule vaimsusele. Olles riigina maailmavaateliselt neutraalne, välistab see tsiviilreligiooni staatuse. Sarnaselt on riigi maailmavaatelise neutraalsusega vastuolus ka hiljuti presidendi poolt sõnastatud „rangelt ilmalik“ positsioon, sest omistab riigile spetsiifilise positiivse maailmavaatelise hoiaku.
Luterluse tulevikuperspektiive hinnates leidis Põder, et meie identiteedilättes juurduva ühiskondlik-avaliku vastutuse keset tuleks praegusajal näha ennekõike haridustöös – inimese südame harimises, mille kaudu saab luterlik vaimsus kujundada kogu ühiskonna iseloomu, korraldust ja arengusuundi.
Tähelepanu tuleb suunata evangeelse teoloogia õpetamisele ja üldhariduslike kirikukoolide arengule. „Luterliku kiriku tulevik Eestis sõltub sellest, kas inimestel õnnestub ühenduses kirikuga kogeda tähendusrikkaid ja sügavaid hariduselamusi – selliseid, mis kutsuvad ja inspireerivad neid aktiivselt osalema kristlikus ning kiriklikus elus,“ võttis ettekandja kokku luterluse tulevikuperspektiivid Eestis.
Kätlin Liimets

Pildigalerii: