Kirik peab evangeeliumi kuulutama ja ühiskonnas kaasa rääkima

Ajal, mil Eestis tehti viimaseid ettevalmistusi EELK 100. aastapäeva ja reformatsiooni 500. aastapäeva äramärkivaks juubelikongressiks Tartus, oli peapiiskop Urmas Viilma kaugel välislähetusel Aafrikas. Nimelt Namiibias Luterliku Maailmaliidu täiskogul. Kaugus ei ole tänapäeva infotehnoloogia ajastul takistuseks ja nii sündis peapiiskopiga tähtpäeva eel e-intervjuu.
Laupäeval, 27. mail kell 12 pärast pidulikku jumalateenistust Tartu Pauluse kirikus peab peapiiskop juubelikongressil osalejatele ettekande „EELK – rahvakiriku ajalugu ja tänapäev“. Eesti Kirikule antud intervjuus ütleb ta kiriku tulevikule mõeldes, et kiriku roll inimeste jaoks jääb ka paarikümne aasta pärast sama oluliseks kui praegu.

EELKd saab pidada Eesti suurimaks organisatsiooniks, kui arvestada kirikusse kuuluvate inimeste hulka, liikmetega kaetud ala ja selle organisatsiooni materiaalset väljundit – Eestimaa maastikku kaunistavaid sihvakaid kirikutorne ja sealt kostvat kirikukellade helinat. Kuidas positsioneerida EELKd tänases ühiskonnas?
Urmas Viilma: Ma ise tajun kirikut kuuluvat ühiskonda võrdväärse partnerina teiste valitsusväliste organisatsioonide ja institutsioonide hulgas. Kirikul on ka oma spetsiifiline roll traditsiooniliste väärtuste hoidjana ja meelde tuletajana ühiskonnas laiemalt. Kuidas seda teha nõnda, et see ei toimuks pidava näpuviibutusena, on omaette küsimus.
See on koht, kus ligimesearmastus peab jääma domineerima, tähendamata kõigega nõustumist, küll aga oma ligimesest hoolimist. Hoolivat suhtumist ja armastust peavad inimesed tajuma kõigi kristlastega, eriti kiriku esindajatega suheldes.

Iga organisatsiooni suurim väärtus on tema inimesed. On kirikus teenivad inimesed, on suur hulk vabatahtlikke kaastöölisi ja neidki, kes tähelepanu nõudmata panustavad heldelt kiriku arengusse oma rahaga. Kas meil on silmi neid märgata ja tunnustada?
Eks iga-aastane tunnustamisüritus (See toimub seekord laupäeval, 27. mail kell 18 Pauluse kirikus – toim.) püüab seda ülesannet avalikult ja pidulikult täita. Kindlasti ei suuda me tänu- ja aukirjade või Teeneteristide ja koostöömedalitega kõiki valdkondi, isikuid ja toetajaid tunnustada, kuid püüame teha oma parima.
Ehk on olulisem, et kõikides kohtades, kus kirikutööd tehakse, toimiks ka oma kohalik märkamis- ja tunnustamissüsteem. Muidu on nõnda, et autasude komisjoni lauale tuleb taotlus inimesele Teeneteristi andmiseks, kuid siis selgub, et senise aastakümnete pikkuse tegevuse eest pole taibanud keegi tänada inimest seal, kus ta kõige suurema panuse kirikutöösse on andnud.
Püüan ka ise märgata ning hea sõnaga tunnustada neid, kellega kokku puutun ja kes seda väärivad. Vaimulikel külas käimine on omal kombel ka tunnustuse osutamine neile, kes oma tööd ustavalt teevad ning muidu väga silma ei paista.

Kirik on iga aastaga ikka enam kaasatud aktiivselt meediapildis. Ammu on jäänud seljataha ajad, kui kirikut esindas avalikus meediaruumis üks-kaks arvamusliidrit. Küllap on siin põhjuseks aktiivselt suhtlevate vaimulike esiletõus, aga ka sotsiaalmeedia võimalused. Aga seegi, et toimetustesse on järjest enam tööle asunud/võetud inimesi, kellele kiriklik teema pole võõras, nagu nt Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar, kes on kõrghariduse saanud Tartu ülikooli usuteaduskonnast.
Paljud on teid tunnustanud julgete sõnavõttude ja arvamuste eest ajakirjanduses. Kui oluliseks peate kiriku seisukohtade jõudmist võimalikult paljude inimesteni ühiskonnas ja milline mõju sel võiks olla?
Ma ei pea kiriku nimel avalikult sõna võtmist ja arvamuse esitamist mitte niivõrd võimaluseks, kuivõrd oma ametiga kaasas käivaks kohustuseks. Vaidlen vastu kõigile, kes ütlevad, et kirik ei kuulu avalikku ruumi või et kristlik usk ei ole avalik asi, vaid kuulub ainult inimeste privaatsfääri.
Inimestel on võimalus oma usust rääkida või mitte, ka seda avalikult tunnistada või mitte. Kirik aga peab evangeeliumi kuulutama ja ühiskonnas kaasa rääkima. See ei ole valiku koht. Selle ülesande täitmisel toetab kirik inimesi nende isiklikus usu ja elus ning julgustab ka ise avalikult üha enam tunnistama elust ristiinimesena. Kui kirik on loomulikuks osaks ühiskonnast ja avalikust ruumist, ei pea ka kristlased oma usku ja kristlikku elu häbenema ega varjama.

Olete 22. veebruari Eesti Kirikus öelnud, et vaba rahvakiriku tekkimisega 100 aastat tagasi vabastas kirik end oma initsiatiivil riigist; ühendama jäi kirikut ja riiki rahvas. 100 aastat hiljem on sama seis säilinud. Ometi teeb kirik head koostööd riigiga ja riiklike struktuuridega koostöös teenuseid pakkudes. Andrus Ansipi valitsuse ajal oli mingil ajal olukord, kus pea pool valitsuse liikmetest olid Tartu Pauluse koguduse liikmed. Kuidas iseloomustate EELK suhteid Eesti vabariigi valitsusega?
EELK suhted konkreetselt Vabariigi Valitsusega on üldiselt väga head. Eriti kui mõtleme nii eelmiste valitsusjuhtide kui praeguse peaministri ja tema hoiakute peale kiriku suhtes, ei ole väga midagi ette heita. Ristiinimesed on olnud nad vist kõik.
Samas koosneb Vabariigi Valitsus ministritest, kes kuuluvad eri erakondadesse ja on samal ajal ka oma isiklike maailmavaadete ning hoiakute esindajad. Kui eraldi kõiki ministreid ja nende suhteid kirikuga hinnata, siis saab siin panna hindeid skaalal 2 kuni 5. Ma ei hakka täpsustama, kuid üks praeguse valitsuse minister ei ole suutnud ametisse asumisest siiani leida kalendris aega minuga ametlikuks kohtumiseks. Olen mõelnud, et kas see on ikka tõesti ainult töögraafiku tiheduse küsimus.

Kaks aastat peapiiskopina on andnud teile võimaluse ja ehk ka kohustuse analüüsida olnud aegu ja mõelda tulevikule. Küsida, milline on kirik 100 aasta pärast, on ilmselt võimatu, arvestades maailmas ülikiirelt toimuvaid muutusi. Kuigi miski, mis on püsinud 2000 aastat, ei saa lihtsalt haihtuda olematusse. Milline võiks olla praegu 100. aastapäeva tähistav kirik 10–20 aasta pärast?
Ma näen, et kiriku roll inimeste jaoks jääb ka paarikümne aasta pärast sama oluliseks kui praegu. Palju sõltub aga sellest, kas Euroopa Liit ja Eesti ühe liikmesriigina kõige kõrgemal ametkondlikul tasandil kaugeneb oma kristlikest juurtest veelgi või suudetakse see protsess peatada. Oleks meile kõigile parem, kui selle suuna muutmine toimuks teadlikult ning meie arvamusliidrite, poliitiliste otsustajate ja juhtide endi eestvõttel.
Kurvem ehk traagilisem on küllap selle hoo pidurdamine siis, kui seda sunnib meid tegema väline jõud. See võib olla näiteks islamiradikalism, terrorism või sõda. Kui seda trendi üldse ei pidurdata, siis ei juhtu kristlusega kogu maailma kontekstis midagi hullu, sest Aafrikas ja Aasias on kirikutel, sealhulgas luterlikel kirikutel praegu suure kasvu aastad.
Kuidas käib aga Euroopa, sh Eesti käsi, näitab aeg. Kindlasti tegutsevad kümne ja kahekümne aasta pärast ka Eestis kirikud, kuid liikmete toetuse vähenemisel kirikule ja tarbijaliku suhtumise süvenemisel (nt tulen kirikusse ja toetan kirikut ainult siis, kui mul kirikult midagi vaja on) tuleb kirikul seista silmitsi suure ressursipuudusega. See puudutab nii vahendeid kui töötegijaid.
Kui ka riik ei taju oma suuremat vastutust ajalooliste kirikuhoonete püsimise ees, tuleb tõenäoliselt nii mõnigi maakirik sulgeda ja jätta ajahamba pureda. Kui pole enam kogudust, kes kirikusse tuleks ja sellest hooliks, on kogukond ise määranud oma keskaegse kirikuhoone saatuseks lagunemise. Kui omavalitsus ja riik soovivad seda tühjaks jäänud hoonet aga kauni mälestusmärgina säilitada, on see nende vastutusel.

Millised on peapiiskopi kõige ilusamad päevad, kui päeva lõppedes võib õhtupalves Jumalat siiralt ja südamest tänada?
Seni ei ole ükski päevadest olnud selline, et poleks põhjust Jumalat tänada. Loomulikult olen mitmel puhul kogenud ka negatiivseid tundeid: muret, pettumust, kurbust, mis on tekkinud mõne inimesega suheldes, mõne probleemiga kokku puutudes või mõnd uudist kuuldes.
Ilusamaid hetki on loomulikult olnud palju-palju rohkem. Eriti rõõmsad on need päevad, kui mõni tüli saab lepitatud, mõni probleem lahendatud ja tajun mõistmist või head tahet ka siis, kui inimeste arvamused on erinevad.
Kahetsenud olen seda, et minu päevade üritustega täitumisel ning paljude visiitide lisandumisel nii Eestis kui välismaal jääb üha vähem planeeritud aega naise ja tütrega koos veetmiseks. Seetõttu oleme alati rõõmsad, kui Egle või ka tütar on mõnele poole koos minuga kaasa kutsutud või oodatud. Toredad on ka need hetked, kui saan riiulisse tagasi panna mõne lõpetatud raamatu ja võtta sealt uue. Õnneks neid hetki veel on.
Sirje Semm