Väljapanek Tartu toomkirikus pakub huvitavaid fakte

Tartu ülikooli ajaloomuuseumis (fotol) on avatud näitus toomkiriku hiilgusest.

Ajaloomuuseum paiknebki Toomemäel toomkirikus, mis on olnud Ida-Euroopa suurim ehitis ja sai uue eluõiguse 19. sajandi alguses seoses ülikooli arenguga ja selle varemetesse rajatud raamatukoguga. Tartu ja Tallinna linnamuuseumi koostöös on sündinud näitus, mis tutvustab 13. sajandist pärit kiriku ajalugu huvitavate leidude kaudu.
Toomkiriku hiilgeaeg jäi 13. ja 16. sajandi vahele, mil see oli Tartu piiskopkonna peakirik, mis oli pühitsetud Peetrusele ja Paulusele. Lisaks praeguse muuseumi kohal asunud peaaltarile oli pühakoja põhja- ja lõunakülje mõlemal pool 10 kõrvalaltarit. 15. sajandil ehitati kirikule uus ja suurem kooriosa ning kaks torni. Nii oli suur katedraal toona ainuke kahe torniga kirik Eesti ja Läti alal. (Arvatakse, et sel ajal kujunes Tartus välja eriilmeline sakraalarhitektuuri koolkond, millest on säilinud ka Jaani kirik.)
Kurb päev saabus 10. jaanuaril 1525, kui reformatsiooni käigus toimus pühakojas pildirüüste ja paljud varad hävisid. Saatuslikuks sai aga hoonele linna piiramine aastal 1558 Liivi sõja ajal. Sõja järel kasutati kirikut veel vaid matmispaigana, kuni 1807 avati kooriosas raamatukogu.
Näitusel pakuvad huvi kirikust ja selle ümbrusest välja kaevatud luud. Tänapäevased teadmised lubavad pilku heita aastasadade taha. Moondunud luud annavad aimu kunagistest toitumisharjumustest ja põetud haigustest. Tursunud pöia- ja varbaluud kõnelevad õlle, veini ja lambaliha tarbimisest ning matmispaik kirikus viitab aadlikule.
Küsimusi tekitab aga kirikusse maetud mehe luustik – tema vigastused viitavad osalemisele sõjategevuses, ent kas pea on maha raiutud sõjas või on tegu kõrgemast soost kurjategijaga, kes langes timuka käe läbi, on selgusetu. Välja on pandud ka 17.–18. sajandist pärinev lapse luustik, mille põhjal kinnitatakse, et selle omanik, 7–11-aastane laps, on põdenud emalt päritud süüfilist.
Uudistada saab Veneetsiast pärit klaaspeekrit (Tartu on üldse unikaalne nende leidude poolest), vanu münte, kõrvalusikat ja muud. Põnev oli teada saada, et vanu brokaaditükke leitakse sagedamini kui villast kalevit, kuna kangas leiduvad metallisoolad hävitavad tekstiili mikroorganisme.
Igati moodsa muuseumi põrandalt võib aga lugeda mõtlemapanevaid tarkuseteri. Nii on Juri Lotman öelnud, et ajalugu ei ole ainult jälg minevikust, vaid ka oleviku aktiivne toimimisviis. Kui aga muuseumi külastuseks aega võtta, võiks uudistada ka korrus allpool avatud näitust „Maailma mõõtmine“, mis teeb elavaks Eestiga seotud reisihuviliste ja maadeavastajate retked kaugetesse maadesse.
Rita Puidet