Ilmunud on ajakirjaniku ja reisijuhi
Juune Holvanduse raamat «Arabesk, vesipiip ja umma».

Raamatusse on kogutud elamused
Tadžikistanis, Usbekistanis, Türgis, Tuneesias, Marokos ja Egiptuses kogetust
ja nähtust eurooplase pilgu läbi. Autor loodab, et selle kaudu tulevad lugejale
need üldiselt kauged ja arusaamatud maad natuke lähemale.

Millest kirjutab Sinu vastilmunud raamat?

Raamat jutustab eesti naise pilguga nähtud
reisimuljetest erinevatesse maadesse, mis kuuluvad nn islami kultuuriruumi.
Kõige rohkem on näiteid Egiptusest, aga ka teistest maadest. Raamat algab
sellest, millega eurooplane kõigepealt kokku puutub – turg, rand, muezzini
kutse palvusele, kohalike kõrgendatud tähelepanu valgepäistele naistele. Edasi
tutvustab raamat islami teket kristluse ja judaismi järel, islami kalendrit. Lõpuks on ka fakte nende riikide ajaloo ja eluolu
kohta.

Kellele eelkõige see raamat mõeldud on?

Raamat võiks sobituda võõrastest
kultuuridest huvitatud reisihuvilise seljakotti. Mõte seda kirjutada tekkis
reisijuhina Egiptuses töötades – üht-teist võiks ette teada enne islamimaailma
sõitmist. Sobib ka pärast reisi tekkinud miks-küsimustele vastuste leidmiseks.

Millest tekkis huvi islami kultuuri vastu?

Kuusirbi-maad huvitasid mind juba lapsena,
hästi romantilisena näis looritagune maailm ja armastusest-roosidest õhkav
luule. Oma võlu on sealsel konservatiivsel elumudelil. Huvitav oli kogeda,
kuidas islam asendab Egiptuses ja Marokos, osaliselt ka Türgis rahvaharidust.
Erinevad usundid ei olegi paraku nii erinevad, kui nendega natuke lähemalt
tutvuda. Ja lõpuks – 16. sajandi Euroopa õppis väga palju mauri kultuurilt.

Küsis

Merje Mänd