Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Villem Reiman koostas vaba rahvakiriku aluse

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

90 aastat tagasi, 1917. aasta maikuu
viimasel päeval, kogunes Tartus eesti soost kirikuõpetajate ja koguduste
eestseisjatest delegaatide kongress.

Villem Reiman (keskel, kõige lühem) koos kohalike kooliõpetajatega Kolga-Jaanis aastal 1895.

Villem Reiman (keskel, kõige lühem) koos kohalike kooliõpetajatega Kolga-Jaanis aastal 1895.

See oli esimene eesti
koguduste esindajate koosolek üldse ja esimene eestlaste ülemaaline kongress
Eesti ajaloos. Kahe päeva kestel asutati midagi täiesti uut ja enneolematut –
luteriusuliste eestlaste suurühendus, vaba rahvakirik. 

Ettekujutus uuenevast kirikust

Vaid veidi aega enne
seda, 25. mail (12. mail vkj) 1917, suri Kolga-Jaanis vaba rahvakiriku mõtte
looja ning rahvast ühendada tahtva kiriku aluste väljatöötaja, õpetaja Villem
Reiman.

V. Reiman, toetudes oma
sisemisele usurikkusele, olelusvõitluses omandatud vääramatule sisetundele ja
praktilisel kirikutööl saadud kogemustele, omas ettekujutust uuenevast kirikust
juba 19. ja 20. saj vahetusel. Ajastu ja toimunud sündmused andsid talle tõuke
oma kujutlus sõnastada. Vilunud ja süsteemse sõnaseadjana vormistas ta
kirjaliku kava ning lisas sellele pika ja olukorrakriitilise «sissejuhatuse».

Juba 1905. aastal avaldas
Reiman oma visiooni ajalehes Postimees pseudonüümi «protestant», all. Kogu
kirjutis on jagatud viide ossa: «Kogudus hirmuvalitsuse all», «Lahkumise ajal»,
«Mõtted peavad lahku minema, aga mõtted ei tohi sassi jooksta», «Mis langema
peaks?» ja «Uus alus».

Pole kaotanud päevakajalisust

Viimase alapealkirja «Uus
alus» all esitab Villem Reiman raamkava eestlaste vaba rahva kiriku struktuuri
moodustamiseks. See võeti 12 aastat hiljem, 1917. aastal, EELK asutamise
aluseks. Väga suurel määral on see kujutlus ka praegu meie kirikut kandmas.

Villem Reiman vaatleb oma
kirjutises eesti rahva olukorda ja kritiseerib käredalt kõiki väärnähtusi; nii
poliitilisi, rahvuslikke kui kiriklikke. Ta viitab tõsistele probleemidele, mis
ühiskonda kääritavad ja eestlaste vaimsele kasvamisele takistusi teevad. Reiman
tunneb muret oma rahva püsimajäämise pärast, eriti usulisel ja kõlbelisel
tasandil.

Üllatuslikult pole
Reimani kirjutis oma päevakajalisust kaotanud ka sajandi möödudes.

Artiklis on esile toodud
mitmed olustikulised sündmused, mis toonasele lugejale olid iseenesestmõistetavad
ja arusaadavad. Tänapäeva lugeja jaoks tuleks avaldatud teksti tausta
ajaloolastel põhjalikumalt kommenteerida.

Siiski, kui tookordsed
sündmused praegustega asendada, kirjastiili muuta ja kriitikanooli tänaste
tegijate ja tegemiste pihta suunata, oleks kogu kirjutis avaldamisküps ka  AD 2007.

Kirikulehe ruum ei
võimalda avaldada tervikut sellest 1905. aastal kirjutatud artiklist.

Ants Tooming,

Kolga-Jaani koguduse
õpetaja