Me oleme teelised …

Üle kergelt kolletava viljapõllu sirutub taeva poole Torma kiriku hõbedane torn. Kirik on olnud sellel kohal juba üle 700 aasta, praegune Noa laeva sarnane ehitis juba peaaegu 250 aastat.

14. augustil oli kirik taas pidusäras, tähistati hõbeleeripüha. Kirikuaias esines ja jumalateenistusel mängis Kaitseliidu Jõgeva maleva ning Torma valla ühendorkester Kristi Talistu juhatusel.
25 aastat tagasi, 1991. aastal käis Torma Maarja koguduses leeris 35 inimest. Viidi läbi kolm konfirmeerimist: 23. juunil konfirmeeriti 16, 25. augustil 17 ja 30. oktoobril kaks inimest.

Mälestuste lainel
Mis pani 35 inimest veerandsada aastat tagasi astuma üle kiriku läve ja kirikusse jääma? Kindlasti oli tegemist ajastu võimalusega. Oli aeg, kus ühed veel astusid kommunistlikeks noorteks, aga teised juba julgesid astuda üle kiriku läve. Uksed olid avatud.
Hoolimata vaikivast ajastust olid paljud pered hoidnud oma koduseinte vahel elavana usu, kristlikud väärtused ja traditsioonid. Hõbeleerilaps Tiina Krull meenutab, et tegemist oli just­kui vanemate vaikiva sooviga, et laps seoks ennast kirikuga, ning ühtäkki andis aeg selleks võimaluse.
Teisalt tekitas avanev ühiskond huvi varasemalt keelatud teadmiste vastu. Tolleaegne Torma kirikuõpetaja Peeter Karma kutsus 1991. aastal inimesi osalema kristlik-kultuurilises loengusarjas. Palju rahvast kogunes loenguid kuulama. Hõbeleerilaps Silvi Aru meenutab, et oli lihtsalt soov ennnast harida ning Peeter Karma oskas oma jutuga Piiblist ja kultuuriloost köita ning lugude kaudu siduda inimesi kirikuga.
Hõbeleerilaps Eda Vasenko meenutab, et just Peeter Karma loodud hubane õhkkond, muhe ning humoorikas, köitev ja samas lihtne ajaloost ja piiblilugudest rääkimine lähendas ja tekitas tunde, et religioon võib olla midagi vahetut ja igapäevast.
Leeri ja loengusarja kuulama tuldi Torma ka Tartust. Küllap olnuks vaimust ärksas ja heade mõtete linnaski kogudus, millega liituda, kuid õed Tiina Tamm ja Anne Kriis tulid Torma just seepärast, et siin on nende juured.
Leeri tulid ka koolinoored, pikalt vaagimata, mõnikord sõbranna kutsel. Võis ka juhtuda, et esimesed leeritunnid möödusid tukkudes, sest igav oli, nagu meenutab Katrin Luhamäe. Kuid igavus läks üle. Peeter Karma ja tema teekaaslane, lauluõpetaja ja orelimängija Edith-Kärt Kullamaa sütitasid noori ning pärast leerikooli jäädi usinalt lähemalt ja kaugemalt laulukooris käima, hoolimata kehvast ühistranspordist.
Veerandsada aastat hiljem on tunne, nagu poleks vahepealset 25 aastat olnudki. Hõbeleeripüha kirik on kaunistatud lilledega samamoodi kui leeripühal. Inimesed on hingelt sama noored ja avatud. Jumalateenistust on tulnud läbi viima juba pensionipõlve pidav õpetaja Peeter Karma.

Kaasa saadud väärtused
Kuuleme praeguse Torma koguduse õpetaja Mehis Puparti ja õpetaja Peeter Karma lausutud jumalasõna ja lauluviise vaheldumisi õuest kostva vihmakrabinaga. Õpetaja Peeter Karma annab jutluses kaasa sõnad «Me oleme teelised ja peaksime hoidma oma hinges Jumalat …».
Ka mälestati jumalateenistusel hõbeleerilast Enn Talumaad, kes lahkus 13. juulil 2015.
Pärast teenistust tänasid hõbeleerilapsed õpetaja Peeter Karmat ning kinkisid talle õunapuu koos esimese punase viljaga. «Õunapuu on viljapuu. Me oleme nagu viljakandvad puud. Oleme elus edasi läinud, nii nagu soovis õpetaja Karma meile 25 aastat tagasi õnnistust kaasa andes. Oleme usku kandnud ja seda jaganud oma lastele ja lastelastele,» ütles Katrin Luhamäe. Tundub, et veerandsada aastat tagasi ei tajutudki hetke tähtsust nii, nagu tunneme seda nüüd. Oli aeg, kui saime kätte suuna, kindla maailmavaate, mida oleme järginud läbi aastate, ja käime sellel teel edasi.
Sirlis Sõmer Kull,
hõbeleerilaps