Veerand sajandit priiust 3. osa

3.

Mõte iseseisvusest oli 1989. aasta teisel poolel valdav, küsimus oli iseseisvumise viisis: kas eraldudes Nõukogude Liidust, millega oleks kaasnenud siin alaliselt elavate inimeste kodanikuks saamine ja vastutus Nõukogude Liidu tegevuse eest, või okupatsiooni ja anneksiooni lõpetamise nõudmise teel.
Viimaks jäi peale õigusliku järjepidevuse põhimõte. Viimased aastad enne iseseisvuse taastamist olid viljakad ettevalmistusajad. 20. augusti järgseks vahepalaks oli majandusliku eriolukorra väljakuulutamine. Järsku oli puudus pea kõigest ja uusi talonge kaupade saamiseks tuli talvel 1991/1992 pea iga nädal. Bensiini müüdi auto kohta 20 liitrit kuus ja tehnilisse passi tehti ostu kohta märge.
Eriolukord kuulutati välja, kuid rakendusakti vastuvõtmise eel polnud ülemnõukogus enam kvoorumit. Valitsusjuht astus tagasi, uus valitsus kaotas talongid, vabastas kütuse hinnad ja letid täitusid kaupadega ning bensiini sai vabalt osta, kui raha oli. Rubla kaotas ostujõudu iga päevaga. Juuni 1992 tõi krooni ja põhiseaduse.
Minu arvates oli 20. augusti otsuse olulisim osa Põhiseaduse Assamblee kokkukutsumine. Põhiseadus on võimaldanud korraldada valimisi, valitsusi moodustada ja umbusaldada, vähemusvalitsustel töötada ning taganud põhiõiguste kaitse ka kohtus.

Sügisel 1992 valiti riigikogu ja president. Ees seisis mitu tööd: põhiseaduses ette nähtud institutsioonide moodustamine ja nende tegevuse aluseks olevate seaduste vastuvõtmine, omandireformi läbiviimine ja välissuhete edendamine.
Omandireformi põhimõtetega oli tööd teinud Eesti Kongress ja aluste seaduse vastu võtnud ülemnõukogu juunis 1991. Reformi osadeks oli vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine, erastamine ja tagastamine või kompenseerimine. Igaüks, kellele tema vanem pereliige oli näidanud viimasel Vene ajal ristikive, vasktorus hoitud taluostulepingut või ka linnas asuvat perele kuulunud maja, sai aru, et tagastamine vastab suure osa rahva õiglustundele.
Suurim mure tekkis tagastatud majade üürnike õiguste kaitsega. Alguses tundus, et Vene sõjaväe lahkumisel vabaneb piisavalt elamispinda, mida omavalitsused saavad kasutada, kuid see asus kas vales kohas või müüdi linnakassa täitmiseks asumisõiguse nime all sinna üürilepinguid.
Omandireform, nii nagu ka rahareform, viidi suures osas läbi vastu meile saabunud nõuandjate soovitusi. Öeldi, et edukas on erastamine senisele ettevõtte juhtkonnale. Eestis müüdi suur osa ettevõtete varast avalikul enampakkumisel või siis suurem osa aktsiatest nn tuumikinvestorile ja ülejäänu natsionaliseeritud vara kompensatsiooniks antud erastamisväärtpaberite eest.
Kas sel või muul põhjusel, aga endistele liiduvabariikidele omast oligarhide kultuuri meil ei tekkinud. Omandireformi kõrval ja sellega halvasti haakuvalt toimus põllumajandusreform. Majandi reformikomisjon tegi üldkoosolekule ettepaneku ja nii reform käis. Igas kolhoosis või sovhoosis omamoodi.

Välissuhete osas oli peamine edu selles, et Vene armee väljaviimist nõudes polnud me üksi ja 31. augustist 1994 ei olnud Eesti kontrolli all oleval alal enam võõraid garnisone. Järgnes seaduste ühtlustamine Euroopa Liidu õigusega, et saada ELi ja NATO liikmeks. Teise maailmasõja alguse sündmuste mõjul ei tahtnud Eesti enam olla üksi, vaid koos liitlastega. Kuigi 1990ndatel arutati Euroopas ja ka teisel pool Atlandit, kas on enam NATO-l mõtet ja rolli.
Kuhu me oleme veerandsajandiga jõudnud? Eesti on oluliste rahvusvaheliste organisatsioonide liige – ÜRO, OSCE, WTO, NATO, ELi, OECD, Schengeni viisaruumi osaline – ja meil kehtib ühisraha euro. Samas on julgeolekuolukord muutunud ning heidutamaks võimalikku ründajat on meie maal liitlaste sõdurid ning nende lennukid valvavad meie õhuruumi. Välisraha toel on algatatud mitmeid tegevusi, olgu selleks nõustamine naiste turvakodudes või teedeehitus, ja omaosaluse katmiseks oleme mujal kokku tõmmanud.

Priiks saamine võibki kesta kaua, peaasi, kui me ise end ei orjasta. Ka kakssada aastat tagasi Eestimaa kubermangus jõustunud pärisorjuse kaotamine ei muutnud kõike üleöö. Linnadesse ja teistesse kubermangudesse asumise vabadus rakendus siis, kui maal oli vähemalt sada tuhat täiskasvanud talurahva seisusest meeshinge, perekonnanimede panek vältas mõnda aega.
Talu rendi eest tuli teokohustust kanda ja kindlustunne talupidamiseks tuli alles 1858. aasta seadusega, mis lühiajalise rendilepingu asendas pikaajalisega, keelas talumaa muutmise mõisamaaks ja võimaldas kergemini talu päriseks osta.

Vootele Hansen

(Järgneb.)