Tahaksin pühendada armastatud luuletajale ühe kirjutise. Ilma Paul Gerhardtita poleks ma ilmselt see, kes olen.

Mulle on olnud iseloomulik valida keelte õppimiseks alati kõige perspektiivitum tee. Soome keelt õppisin ma Piiblit ja Aleksis Kivi raamatuid lugedes, saksa keelt õppides lugesin taas Piiblit, Martin Lutherit ja Paul Gerhardtit. Ja reisidel või minu töödest rääkides pole mulle öeldud, et mu keel oleks liiga vana ja arhailine.

Olin kord veel noorem, kogenematum ja idealistlikum kui praegu. Õppisin ülikooli usuteaduskonnas. Sel ajal sai vastavatud usuteaduskond oma maja. Seal oli riiulitel palju raamatuid, ülemisel korrusel ka väga vanu ja auväärseid. Et sidemed Saksamaaga olid tihedad, siis oli seal peale teadusliku kirjanduse ka saksakeelseid lauluraamatuid.

Üks õppejõud alustas semestrit kirikulaulu ajaloolist konteksti selgitades. Ta ütles, et lõiguks ajaloos, mida õpime, on luterlik ortodoksia, kuiv, igav osa. Ja näitena sellest ajast lugesime Paul Gerhardti laulu «Mu süda, ärka üles».

Õppejõud näitas meile luuletuse pildirikkust, seoseid oma ajaga, autori luulelist küpsust. Kuiv teoloogia ühelt poolt, mahlakas kirjandus teiselt poolt, nende kahe ühtsus, see on luterlik ortodoksia (1580–1680). Ja sellega olin ma võidetud luterliku vagaduse jaoks.

Istusin kaua usuteaduskonna majas. Võtsin kätte üha uusi Paul Gerhardti laule, õppisin neid pähe. Mulle meeldis nende keeleline vormiküllus ja kujutluspiltide rohkus. Olin suur ilukummardaja. Hiljem on mulle öeldud, et lauluraamatus on sügavamaidki autoreid kui Gerhardt. Kes on sügavam, jätan praegu ütlemata. Käesoleval aastal tähistame Paul Gerhardti neljasajandat sünniaastapäeva.

Olin nii sügaval Gerhardti luules, et ilmselt suutsin leida igaks eluolukorraks Gerhardti tsitaadi. Ja samas pani mind muigama üks lapsepõlvemälestus.

Kui Tõnisson mõisapoiste parve põhja lasi, pidi ta karistuseks pähe õppima laulu «Mis vaevab sinu südant». Lapsena olin Tõnissoniga solidaarne, palusin vanaemal leida lauluraamatust see laul ja õppisin isegi salmi sellest pähe. Nii et esimest korda puutusin Gerhardti luulega kokku tegelikult juba kaheksakümnendate algul.

Läks aeg, minu eluloos tuli ette ka raskusi. Siis said Paul Gerhardti laulud hädavajalikuks lohutuse allikaks. Kõndisin mööda tänavat, südames muremõtted, peas Paul Gerhardti sõnad. Ja need aitasid edasi, täitsid südame soojuse ja veendumusega.

Tuli kirikupraktika ja kantslis seismine ning kõnelemine läksid nagu linnutiivul. Oli soojust ja veendumust, mida edasi anda. Noort teoloogi võib ju vaevata küsimus, kuidas jutlustada, mida rääkida? Kas räägin end peagi tühjaks, kui ülikoolitarkus lõpeb ja õpivõõrsõnad on kord kogudusele kõik ette loetud? Kuid eeskujust õpitakse ja minul oli oma eeskuju. Kirikutöö läks ladusalt.

Luterlik kirikulaul on värsimõõdus jutlus. See pole pelk emotsioon ega pidukõne, vaid kordab Piibli mõtteid, koondades teemasid. Kirikukalendri teemad lasid kõiges tunnetada ühtsust kogudusega.

Kuid Paul Gerhardt ei kirjutanud luuletusi mitte otse jumalateenistuse jaoks, lauluraamat oli ju kaante vahel. Kõigepealt loodi laule kodu ja rännutee jaoks. Kristlane laulab Jumalale ka kodus, mitte üksnes kirikus. Ja et pikk jalgsitee poleks igav, oli kaugetel sugulastel külaskäigult lahkudes vaja uusi laule, mis teel selgeks õpiti. Paul Gerhardti jaoks oli usk seotud argipäevaga.

Vallo Ehasalu

Artikli autor on teoloogiamagister, koguduseõpetaja, praost ja õppejõud.