Riigis, kes esimesena 25 aastat tagasi meie taasiseseisvumist tunnustas

Tänavu suvel olime eestlastena vist kõik ka pisut islandlased. Elasime kaasa ja tundsime varjamatut poolehoidu selle kauge, peaaegu maailma äärel asuva ning Eestist neli korda väiksema rahvaarvuga saareriigi vastu, kelle vapper jalgpallimeeskond Euroopa meistrivõistlustel palju suuremate, vägevamate ja kuulsamatega võrdväärsena rinda pistis.
Eks oma osa meiepoolsele sümpaatiale lisas seegi, et just islandlased olid need, kes 25 aasta eest esimesena maailmas meie taasiseseisvumist tunnustada julgesid.

Island – tule ja jää maa
Et meie tütar oli viis kuud Islandil õppepraktikal, avanes abikaasaga mai alguses meeldiv võimalus seda tule ja jää maaks kutsutud saart mitte ainult turistina külastada, vaid ka sealseid inimesi pisut tundma õppida.
Lennukiga Islandile maandudes, kui see just kesksuvel ei ole, on esimene tunne, nagu satuksid kuu peale või loomisloo algusesse, kus maa on alles tühi ja paljas. Alles saarel ringi liikudes saad aru, kui elav see tegelikult on.
Eestlased, kes on pikemat või lühemat aega Islandil elanud ja töötanud, ütlevad, et tuli ja jää ei tähenda nende jaoks mitte ainult saarele iseloomulikke vulkaane ja liustikke, vaid seda, et kes sinna kord juba on tulnud, need ka jäävad. Või kui ei jäägi, siis mingi lummav igatsus ja kutse sealse kristallpuhta õhu, laavaväljade lõputute avaruste ning vikerkaarevärvides sillerdavate võimsate koskede vastu jääb ometi hinge püsima. Tundsime seda oma lühikese külaskäigu järel ka ise.
Kuigi polaarjoon jääb Islandist vaid pisut põhja poole, on talved seal isegi soojemad kui Eestis ning Golfi hoovuse tõttu ei jäätu meri seal kunagi. Et enamik saare keskosast on läbimatu tühermaa, elavadki inimesed põhiliselt ranniku läheduses. Oli päris omapärane tunne mööda kitsaid mägiteid ja läbi pimedaid tunneleid mõnda fjordiäärsesse väikelinna või külasse sõites kogeda, et seal lõpebki maailm otsa ja algab ookean.
Maapõues rohkesti leiduvast kuumast veest toodetakse elektrit, mida kasutatakse edukalt elumajade kütteks. Ülipopulaarsed on sealsed tervistavad ja head enesetunnet tekitavad väliujulad, millest kuulsaim on Keflaviki rahvusvahelise lennuvälja lähedale rajatud sinine laguun. Peaaegu iga kooli juures Islandil on aastaringselt käigus olev väliujula.
Väga omapärased on kodude juurde rajatud hotpot’id ehk maa sisse kaevatud ja kividega vooderdatud kuuma vee katlad, kuhu selleks, et mitte end ära põletada, peab eelnevalt tingimata külma vett juurde lisama. Võib ette kujutada, milline idüll on külmal talveõhtul kuumas vees mõnuledes virmaliste mängu taevalaotuses jälgida.
Et maapõues olev energia on odav, on lisaks traditsioonilisele kalapüügile islandlaste tähtsamaks majandusharuks energiamahukas alumiiniumi tootmine, mille tooraine tuuakse kohale Aafrikast ja valmistoodang eksporditakse üle maailma. Et haritavat põllumaad on vaid 1% kogu riigi pindalast, kasvatatakse köögi- ja puuviljugi peamiselt geotermiliselt köetavates kasvuhoonetes.
Island on kuulus oma lühikeste jalgadega hobuste ja sarvedega lammaste poolest. Et head karjamaad ei ole igal pool piisavalt, viiakse lambad suveks kodunt kümnete kilomeetrite kaugusele. Islandi lambavillast ülisoojad kampsunid on aga saareriigi üheks oluliseks firmamärgiks.

Althing kui maailma demokraatia häll
Eestist pindalalt pisut rohkem kui kaks korda suurem Island asub geoloogiliselt väga huvitavas kohas, kus kohtuvad Ameerika ja Euraasia mandrilavad ehk laamad, mis aegapidi teineteisest eemalduvad. Kõige paremini on seda näha pealinnast Reykjavíkist umbes 50 km kaugusele jäävatel ajaloolistel Tingi väljadel, nüüdses Islandi rahvuspargis.
Just seal tegutses aastast 930 pKr maailma esimeseks parlamendiks peetav Althing, millist nime kannab ka praegune riigi seadusandlik kogu. Igal suvel jaanipäeva paiku paariks nädalaks üle saare kogunenud rahvaesindajad võtsid seal vastu kõige olulisemad kogu rahvast puudutavad seadused ja lahendasid tähtsamaid kohtuküsimusi. Islandlastel puudus tollal täidesaatev keskvõim, kes oleks kontrollinud Althing’i otsuste täideviimist, samuti polnud politseid, türme ega isegi sõjaväge. Küll aga valiti iga kolme aasta tagant seadusekuulutaja ehk Islandi maavanem, kes Seaduse Kaljult rahvale otsused teatavaks tegi.
On tähelepanuväärne, et ei oma ega võõrvägesid pole Islandil ka praegu, kuigi riik kuulub NATOsse. Olgu mainitud, et tänavu möödub 800 aastat muinaseestlaste parlamendina tuntud Raikküla kärajate esmamainimisest, mida võib sarnaselt Islandi Althing’iga pidada Eesti parlamentarismi alguseks ja hälliks.

Kristlus on tee edasi
Kindlasti üks olulisemaid omaaegse Islandi rahvavõimu ajastul (aastatel 900–1262) vastu võetud otsustest oli aastal 1000 ristiusu vastuvõtmine, mis toimus täiesti rahumeelselt. Kuna lähimad naabrid Norra ja Taani olid selleks ajaks juba kristluse vastu võtnud, oli tark nende maadega parema suhtlemise ja rahu tagamise eesmärgil ka Islandil ristiusk ametlikuks religiooniks kuulutada.
Ajalooallikad ütlevad, et enne seda, kui seadusekuulutaja Thorgeir Tingi väljadel Seaduse Kaljul seistes tegi teatavaks, et kristlus on tee edasi, olevat ta terve ööpäeva, mantel üle pea tõmmatud, sõnagi lausumata mõttesse vajunult oma telgis lamanud ja mediteerinud. Hiljem oma kodukanti Põhja-Islandile tagasi minnes oli ta kõik oma paganlikud jumalakujud demonstratiivselt lähimast kosest alla visanud, mida seejärel hakatigi Godafossiks ehk jumalate joaks kutsuma. Seda sündmust on jäädvustatud ka Akureyri kiriku ühel vitraažaknal.
Tänapäeval kuulub üle 80% islandlastest luteri kirikusse, mis on ühtlasi Islandi riigikirik. Kuigi nad ise peavad oma kirikut, kes on seadustanud ka homoabielud, väga liberaalseks, ristitakse endiselt pea kõik lapsed nende esimestel elukuudel ning leeris käiakse 13aastaselt. Kiriklikust laulatusest loobumiseks peab olema väga põhimõtteline otsus.
Akureyri surnuaias jalutades oli meeldiv näha, et erinevalt Eestist seisid kõigi värskete haudade peatsis valged ristid. Eriti armsad on Islandil lageda maastiku tõttu juba kaugelt silma hakkavad väikesed ja hästi korras hoitud ning reeglina punase tornikiivriga külakirikud koos nende ümber olevate surnuaedadega.
Meil õnnestus osaleda ka kahel islandikeelsel jumalateenistusel Akureyri linna erinevates kirikutes. Taevaminemispühal, mis Islandis on riigipüha, oli linna peakirik peaaegu rahvast täis. Järgneval pühapäeval olime linna teises, uues ja moodsas kirikus, kus organistiks ja koorijuhiks on juba 23 aastat Põhja-Islandil elanud ja selle aja jooksul erinevaid ameteid pidanud eesti muusik Valmar Väljaots, kes väitis end sealse eluga väga rahul olevat.

Tänapäeva Island
Islandi keel, mida kohalikud peavad norra keele arhailiseks vormiks, on võõrale esialgu küllalt raske, sest hääldus on kirjapildist oluliselt erinev. 13. sajandi teisel poolel langes Island Norra alluvusse ning sattus hiljem koos Norraga aastasadadeks Taani kuningavõimu alla, mille mõjutusi on samuti tugevalt tunda. Seda pikka perioodi oma ajaloos peavad islandlased ise suureks seisaku- ja langusajaks, mida võimendas veel 17.-18. sajandil valitsenud eriti karm kliima.
Veel kuni 19. sajandini elasid islandlased valdavalt mätastest seinte ja katustega ning laudadest esiküljega hüttides. Esimese linnana tekkis pealinn Reykjavík alles 18. sajandi lõpul.
Aastal 1904 saavutas Island autonoomia Taani alluvuses. Kuigi 1918 kuulutati välja omariiklus, jäi valitsema siiski veel Taani võim, kuni 17. juunil 1944 kuulutati ajaloolistel Tingi väljadel välja iseseisev Islandi vabariik ja valiti selle esimene president. Oma iseseisvuspäeva tähistatakse 17. juunil.
Et islandlased põlvnevad valdavalt vaese ja mahajäänud maa talupoegadest, on nad lihtsad, sõbralikud, abivalmid, ausameelsed ning igati meeldivad inimesed. Vähemalt maal ja väikelinnades ei lukusta nad siiani oma koduuksi ega autosid. On imetlusväärne, kuidas üks rahvas on kohanenud küllalt karmide looduslike tingimustega, kus tuulte eest kaitset pakkuv mets praktiliselt puudub, maa jalge all peaaegu iga päev väriseb ning talvise tuisuga ei pääse teinekord mitu päeva toast välja. Reis Islandile oli minu jaoks nagu palverännak.
Mihkel Kukk

Pildigalerii: