Piiskade raskus

Suvisest leitsakust roidund,
tänavatolm kleepumas nahal,
kiirustan teele, käin ajaga võidu
eemale lõputust linnakärast.

Korraga kärgatab kõuehääl,
pea kohal kisavad ärevalt linnud,
süngeks muutub päikest täis päev,
taipan liig hilja, et vihmale kisub.
Piisad nii rasked, vihm tihe kui müür
tuuseldab maad ja äkki on kadund.
Tunne on värske, kui priiks saanud süüst,  
vaid maadligi taimedest toimunut adun.

Asfaldil valendab vettinud sulg,
alandlik ohver sel lahinguväljal.
Lendu tõsta saab teda vaid tuul,
vaba et jääda, vaba et minna …