Sakslased hoolivad põgenikest

Saksamaale saabunud põgenike abistamisele on teiste seas pühendunud Schleswig-Holsteini liidumaa Punase Risti president Henning Kramer – mees, kes on andnud suure panuse ka Eesti sotsiaaltöö ja EELK toetamisel (vt Eesti Kirik, 12. november 2014).

Kuidas on Saksamaa tulnud toime mulluse põgenikelainega? Millised on avalikkuse reaktsioonid ja teie isiklikud kogemused põgenike abistamisel?
Meie ühiskonnas valitsev tunne on, et põgenikke tuleb aidata. 2015. aastal tuli Saksamaale kokku 1,1 miljonit põgenikku ja minu liidumaale Schleswig-Holsteini Saksamaa päris põhjaosas tuli 55 000. Kuna meil on spetsiifilised jaotuspõhimõtted ehk «Königsteiner Schlüssel» (reeglid, mille kohaselt jaotatakse föderaaleelarve finantskoormust liidumaade vahel – toim.), tuli Schleswig-Holsteinil võtta vähemalt 35 000 põgenikku, ülejäänud 20 000 saadeti Saksamaa teistele liidumaadele.
Meie meediakajastus ei ole põgenike või nende ühiskonda integreerimise vastane. Muidugi on küsimusi, kuidas sellega toime tulla. Tegelikus elus on paljudes linnades ja külades tekkinud [põgenike abistamise] võrgustikud, näiteks koostöös omavalitsuse, kiriku, Punase Risti, tuletõrjeühingute, spordiklubide, vabatahtlike jne vahel.
Ja see võrgustike süsteem näib olevat parim viis integreerida põgenikke, aidata neil õppida keelt, ühiskonnaelu reegleid, seda, et meil valitseb võrdsus meeste ja naiste vahel. Ja õppida tundma meie seadusi, saada teavet esmaabi kohta (Punane Rist!), hügieenistandardite kohta jne. Ning igal juhul vajavad erilist abi lapsed.
Meedias on olnud negatiivseid sõnumeid, aga meie politsei on kodanikke teavitanud sellest, et põgenikud ei ole põhjustanud kuritegevuse kasvu. Muidugi on olnud mõningaid ebameeldivaid demonstratsioone põgenike vastu, aga need rumalad inimesed ei kujuta Saksamaa elanike enamust! Tõepoolest mitte!
Schleswig-Holsteinis on meie Punane Rist vastutav kogu põgenike hoolekande sotsiaalse osa eest kaheteistkümnes vastsaabunute laagris neljateistkümnest. Mina ja mu naine aitame seda teha vabatahtliku töö kaudu ühes Schleswig-Holsteini keskel Rendsburgi linnas asuvas põgenikelaagris, kust oleme saanud isiklikke kogemusi selle kohta, mis toimub.
Kokkuvõttes – ütleme, et praegu on olukord üsna pingevaba. Aga muidugi ei tea keegi ega oska öelda, mis juhtub järgmistel nädalatel või kuudel.

Milline on olnud kiriku roll põgenike abistamisel?
Kirikute ja koguduste roll on minu liidumaal väga tähtis, eriti mis puudutab võrgustikke. Minu teada on ka Eesti peapiiskop Urmas Viilma palunud EELK kogudustel aidata ja toetada põgenikke, kui neid peaks tulema suuremal hulgal ning neid on vaja ühiskonda integreerida. On ütlematagi selge, et meie kristlikel kirikutel (see tähendab luterlikel, katoliiklikel ja samamoodi teistel) on kohustus aidata – nad on seda teinud ja teevad ka tulevikus!

Vabatahtlike roll põgenike abistamisel on olnud muljetavaldav. Mis on ajendanud nii paljusid sakslasi vabatahtlikena kaasa aitama?
Paljud vabatahtlikud mäletavad dramaatilisi olukordi Saksamaa minevikust, mis on olnud seotud põgenikega. Teise maailmasõja ajal ja pärast seda saabus idast 12,5 miljonit inimest. Meil on meeles, et 1945. aastast kuni Berliini müüri ehitamiseni tuli Saksamaa Liitvabariiki Ida-Saksamaalt umbes 2,7 miljonit inimest.
Või peaksime rääkima Vietnami niinimetatud paadipõgenikest (1978–1986, 40 000 põgenikku). Või endisest Jugoslaaviast – sealt tuli aastatel 1991–1999 sõja tõttu 350 000 põgenikku. Või meenutame olukorda Praha saatkonnas 30. septembril 1989.
Ja viimaks: paljud minu maa vanemad kodanikud (ma ise olin sõja lõpus laps) mäletavad, et Teise maailmasõja järel saime rohkesti abi ja toetust teiste maade kodanikelt, ka meie endistelt vaenlastelt! Aga praegu, see tähendab mullu ja tänavu, on abiandmist toetanud ka paljud noored inimesed, nii poisid kui tüdrukud. Ma loodan, et see jätkub tulevikus.
Mida oleks meil Eestis Saksamaa kogemustest õppida?
Meie ja minu enda isikliku kogemuse kohaselt on parim viis edukaks lõimimiseks ehitada üles võrgustikud kihelkondades ja kogudustes, linnades ja külades. Sellistel vabatahtlike gruppidel on hõlbus osaleda programmides ja projektides – ja seda üheskoos põgenikega. Absoluutselt ülioluline on haridus – keeleõpe ja ühiskonna reeglite tundmaõppimine.
Rain Soosaar

Üks küsimus

Käisite tutvumas tööga, mida teeb Schleswig-Holsteini liidumaal Punane Rist põgenike abistamisel. Millised on muljed?
Riina Kabi,
Eesti Punase Risti peasekretär
Saksa rahvas on väga tubli. Töö, mida nad põgenike vastuvõtukeskustes teevad, väärib austust ja lugupidamist. See töö on väga raske ja niipalju kui mina nägin, siis nad andsid endast maksimaalse, et humaansetest aspektidest lähtudes oleks kõik kõige paremini tagatud. See oli minu jaoks muljetavaldav, sest neil on ju ikka rohkem kogemusi sel alal kui meil. Nad on juba pikka aega põgenikke abistanud.
Kui räägime niisugusest inimeste hulgast, mis ületab tavapärase, siis see ei ole kerge. Suhtlemine inimestega, kes tulevad teisest kultuuriruumist, on väga raske, kui sa ei oska ka nende keelt. Tuleb jälgida, et vastuvõtutingimused oleksid sellised, mis ei tekitaks segadust ega rahulolematust; tuleb püüda aru saada nende vaevustest ja hädadest, mis paratamatult tekivad, kui inimesed tulevad pikalt teelt.
Peab tagama neile meditsiinilise abi. Ja lapsed … Seal oli väga palju lapsi, nendega on vaja tegelda. Lapsed on lapsed, see on ju teada, ja nendega ei saa käituda samamoodi nagu täiskasvanutega. Sellele kõigele on Saksamaa põgenike vastuvõtukeskustes tähelepanu pööratud ja toime tuldud.