Südame kõne Jumalaga

Inimeseks olemise juurde kuulub kommunikatsioon. Iga päev räägime teiste inimestega, kuulame teiste inimeste kõnet raadios ja televisioonis. Iga päev loeme kirjutatud teksti ajalehest või internetist. Suhtlemine on meie jaoks nii oluline.
Kuid nõnda nagu suhtleme teise inimesega, saame suhelda ka Jumalaga. Jumalaga kõnelemist nimetatakse palveks. Sellele olulisele teemale keskendub kirikuaasta pühapäev, mida kutsutakse ka palvepühapäevaks. Sõna palve pole just kõige õnnestunum Jumalaga kõnelemise kohta, sest see vihjab sellele, nagu peaks inimene Jumalalt alati midagi soovima või paluma. Samas võib inimene ka Jumalat tänada, teda ülistada, küsida tema arvamust. Seega on sõna kõne parem kui palve, sest see vihjab suhtlusele.
Jumala ette astudes me mitte üksnes ei kõnele ise, vaid oluline on osata ka kuulata, mida Jumalal on meile öelda. Ta kõnetab meid nii pühakirja, elusündmuste kui teiste inimeste kaudu. Seega on Jumalaga suhtlemine alati dialoog, mitte monoloog.
Jumala poole pöördudes on hea teada, et ta armastab ja mõistab meid ning seetõttu võime temale kõnelda kõigist elu asjadest. Ka sellest, mida ühelegi inimesele paljastada ei tahaks. Jumal kuuleb meie palveid ja aitab meid ning abi saanuna on meie ülesanne teda ka tänada.
Kaido Soom