Raamat avab hingehoidliku toetamise laia spektrit

Kirjutan seda arvustust üpriski tagasihoidliku mätta otsast. Hingehoiu valdkonna koolitust olen saanud loetud tunnid ning praktikagi seni tagasihoidlik. Kuid seda enam oli mul huvi teost studeerida lootuses oma pagasisse nii teoreetilist kui praktikasse kalduvat provianti varuda. Peab ütlema, et ma ei lahkunud tühjade kätega.
Raamatu pealkiri ajas veidi segadusse – kõlas, otsekui oleks hingehoid personifitseeritud. Kuid loomulikult on see vaid marginaalne norimine. Tõnu Lehtsaar rõhutab mitu korda oma teoses, et käsitleb asja psühholoogi vaatenurgast ning rõhutab ka kristlike psühholoogide ja psühhiaatrite võrgustiku vajadust.
Küllap on see üks perspektiivikas vaatenurk, kuidas psühholoogid, psühhiaatrid ja hingehoidjad omavahel suhestuvad, kuid nagu ka Naatan Haamer oma intervjuus Eesti kirikule mainis, on see asi meil Eestis inimeste taustal paika loksunud.
Väikses Eestis on seda ühelt poolt lihtsam teha (kõik tunnevad kõiki), kuid samas arvestades meie meditsiini kalduvust olla väga kinni valdkondades ja mitte niipalju holistilises võimes näha inimest tervikuna, on ametlikus asjaajamises ja inimese liikumises süsteemis kindlasti veel palju ära teha.
Kuid see on juba omaette teema ega puutu antud raamatusse rohkem, kui et siin on üks võimalik näide hingehoiu ja psühholoogia kui valdkondade seostumisest, samas mitte segunemisest. Hingehoidja vajab ka usulist pädevust.
Tsiteerides autorit: «Usuvõõral inimesel on äärmiselt raske, kui isegi mitte võimatu, töötada hingehoidjana. Tõsi, usuvõõras inimene või ka ateist võib olla hea psühhoterapeut. Kuid uskumusi ja jumalasuhet puudutavates küsimustes jääb neil üle vaid tõlkida usulised kogemused ja arusaamad terapeutilistesse kontseptsioonidesse.»
Raamatu stiil on Tõnu Lehtsaarelikult mõnus: ladus, ülevaatlik ja näitlik. Sobib nii öökapiraamatuks kui kõrgkooliõpikuks, milleks ta viimaks ju mõeldud ongi. Autor ei ole püüdnud ühte raamatusse kirja panna kogu maailma tarkust. Küllap on siin kaasas jumalik juhtimine ning arusaamine inimlikust piiratusest – keegi ei suudaks omandada kogutud teoste formaadis informatsiooni. Neile, kes soovivad teemasid sügavuti edasi uurida, on antud piisavalt algmaterjali ja viiteid, mille abil ise edasi kaevuda.
Kui vigu otsida (ja kes otsib, see leiab), tooksin välja ehk liiga kiirustava toimetamise tulemusena esinevaid lausestus- ja loendamisvigu ning kohati (minu jaoks) tarbetud kordused. Samas võib mõni trükiviga viia uuele arutelule, näiteks kui peatükis käsitletud mõttemustrist saab mõttemutter.
Raamat tegeleb kolmes peatükis nelja valdkonnaga, milleks on hingehoid kui muutumine, hingehoid kui suhtlemine, hingehoidlikud probleemid, hingehoidja isik. Tegelikult käsitlevad ka kaks esimest peatükki hingehoidlikke probleeme, kuid näitavad neid laiemas inimeseks olemise kontekstis, mis aitab rohkem mõista inimest kui tervikut.
Eriliselt kiidaksin just viimast osa, mis käsitleb hingehoidja isikut ning rolli. Kuna hingehoiu (ning eriti kõnealuse raamatu kontekstis) valdkond jaguneb mitme erineva distsipliini vahel, on suur roll nende ühendamisel hingehoidja kui isiku kanda.
Milline peab siis olema ühe tõeliselt professionaalse hingehoidja ettevalmistus? Ja kas suurem roll on kanda isikul või tehnikatel? Küllap on need küsimused, millel polegi lõplikku ja ühest vastust (ettevalmistuse osas on õnneks olemas kutse­standard, kuid tuleb tunnistada, et see paneb ju siiski paika vaid miinimumi).
Tõnu Lehtsaar kirjutab: «Ilmselt on nõnda, et kui me suudaksime kirjeldada kõiki hea hingehoidja tunnuseid ja siis leiaksime ka spetsialisti, kellel on need kõik olemas, ei pruugi praktikas ikkagi olla tegu hea hingehoidjaga. Põhjus on selles, et hingehoidjaks olemine on kvaliteet, mis pole omaduste mehaaniline summa. Hea hingehoidja jääb alati mõistatuseks. Õnneks on mõistatusi, mida polegi tarvis lahendada.»
Nagu iga korraliku psühholoogia valdkonda kalduva teose puhul, on ka seda raamatut lugedes võimalik muuhulgas iseendal pooled diagnoosid üles leida. Hingehoidja jaoks on see samas kindlasti ka hädavajalik. Olles iseenda nõrkused ja tugevused läbi tunnetanud ja analüüsinud, on ta targem ja tugevam, et olla toeks teistele. Samas loomulikult ei tohiks ka hingehoiu puhul jääda eneseabi juurde ning eneseabiraamatuna seda kindlasti võtta ei tohiks, pigem ikka võiks selline eneseanalüüs jääda professionaalse kretinismi osaks.
Suur tänu Tõnu Lehtsaarele selle raamatu kirjutamise eest ning seeläbi veel ühe ukse avamise eest mõistmaks hingehoidliku toetamise laia spektrit.
Triin Käpp