Ustavate sulastena kirikupõllul teeninud

50 aastat tagasi Issanda templissetoomise pühal, 2. veebruaril 1966, ordineeris peapiiskop Jaan Kiivit sen Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus neli meest vaimuliku ametisse: Jaak Salumäe (20), Peep Audova (22), Jaan Kiivit jun (25) ja Karl Reinaru (50).

Karl Reinaru oli aastaid enne ordinatsiooni jutlustajana jumalasõna kuulutanud ja teenis peaaegu 30 aastat Randvere koguduse õpetajana. Peapiiskop Jaan Kiivit jun (19.02.1940–31.08.2005) ja õpetaja Karl Reinaru (30.12.1915–18.08.2003) on meie hulgast nüüdseks lahkunud.
Valgas elav õpetaja Peep Audova on emerituuris 2006. aastast ja Tallinnas elav titulaarpraost Jaak Salumäe 2010. aastast. Tänases lehes austame 50 aastat tagasi ordineeritud vaimulikke ja avaldame Jaak Salumäe jutluse, mille ta pidas kuus aastat tagasi Tallinna toomkirikus, ning intervjuu Peep Audovaga.
Jaak Salumäe on meenutanud 50 aasta tagust aega: «Konsistooriumi eksam kestis kaks päeva. 1. veebruaril kirjutasime kirjandit, 2. veebruaril oli konsistooriumi eksam. Seisime põksuva südamega komisjoni ees ja mulle on meelde jäänud, et meie teadmised katekismusest olid natuke nõrgavõitu. Peapiiskop Kiivit nõudis katekismuse sõnasõnalist peast teadmist.» Täna ütleb noore mehena vaimulikutöö kutsumusele järgnenud Jaak Salumäe, et «minu jaoks muid valikuid ei olnud ja ma olen tänulik».
Peep Audova on meenutanud oma ordinatsioonipäeva kui üht väga pakaselist, kus ta külmetas ainsa korrana elus oma kõrvad ära. Ordinatsiooniteenistus oli tollal suursündmus ja kirik rahvast täis. Kohale tuli ka teiste koguduste inimesi.
Kui tagasi vaadata õnnelikumale ajale, siis ei saa Jaak Salumäe sõnul sellele üheselt vastata. «Kindlasti olid õnnelikud Saaremaal elatud ja töötatud aastad, kus noore vaimulikuna ja pereisana sain teostada seda, milleks olin valmistunud. Õnnelik oli kindlasti see aeg, kui kirik sai olla rahva südameks ja südametunnistuseks uuel ärkamisajal.
Aga kõige õnnelikum on iga päev, kui saab hommikul tõusta ja koos abikaasaga vastu võtta uue päeva õnnistust,» ütleb ta. «Kui täitus 70. eluaasta, sai selgeks, et mis üle selle, on vaevaline. Ega muud erilist ei taha ega jaksagi, kui oma nõdra palvega peret ümbritseda ja saata. EELK elu on jäänud kaugeks ja võõraks.»
Sirje Semm