Jõulujutud Eevaldiga

Nimi on Liisa. Töötan sotsiaalhoolekandes. Ühel päeval lähen mina oma kliendi Eevaldi juurde. Külastust tegema. Eevaldiga on see lugu, et Eevald ei näe. Pime mees on. Muidu siuke tavaline mees, saab endaga hakkama. Kolmas korrus, paremale. Eevald elab üksinda. Vaat seda ma ei tea, kas tal on kunagi elukaaslast olnud.
Aeg on ju enne jõule. Eevald on sel päeval saanud ühe jõulukaardi. Väljas hingamas käib, alt tuleb, siis kompab üle, reklaamipahna võtab välja postkastist. Taanja ikka käis tal siin ette lugemas. Üks naisterahvas siit kortermajast. «Kus siis Taanja on?» – «Egiptusesse lendas.» – «Sinna enam ei lennata. Venelaste lennuk kukkus alla.» – «Mina ei tea. Sinna ta läks.»
«No Eevald, kuis siis on elukene?» – «Ah mis ta on! Males kaotasin eile Kustasele.» – «Mängid ikka läbi arvuti malet?» – «Iks jah.» – «Hääleseadmed sul kõik ilusasti töötavad ja?» – «Ei kurda praegu.» Vaatan Eevaldit üle laua. Nende pimedatega on nukker. Kui ise silmad kinni paned mõneks sekundiks … Pimedus. Pimedus. Aga selline on Eevaldi maailm kogu aeg. Terve elu. Mina saan silmad lahti teha. Eevald ei saa.
«Sa vaata, kes selle kaardi on saatnud ja mis seal peal on.» – «Kas võib selle lahti teha? Härra Eevald Hein on siin peal ja sinu aadress.» – «Lahti jah. Muud lugejat mul täna ei ole.» – «Pruudid kirjutavad äkki?» – «Ja-jah, pruudid,» muigab Eevald, «kas sihukesi tänapäeval enam üldse ongi? Virtuaalsed kontaktid ainult.» Nuga takerdub natuke lõikamisel.
«Siin on keegi Anni,» kostan, kui olen kaardi aegamisi avanud. «Klassisõsar.» – «Klassiõde? Tore.» – «Morna keskkooli 11.a klass. Ütleme niimoodi.» – «Sa oled siis pärast kooliaega pimedaks jäänud?» – «Sedapidi jaa. Ei tea mitmenda elumere keeru peal Anni võiks praegu olla?» – «Taga on mingi Tallinna aadress, Õismäe tee …» – «Elab seal, kus me kõik enam-vähem elame. Välja arvatud mõned.»
«Mis ta kirjutab?» – «Soovib sulle siin hääd ja paremat. Jõuluvalgust tubadesse, jõulurõõmu südamesse, jõulurahu hingesse.» – «Jah, oleks see vaid nii lihtne, et soovid ja nii ongi.» – «Peame uskuma, et soovid lendlevad nagu liblikad ilmaruumis. Maanduvad kord siin, kord seal kellegi peal need soovide sätendavad pärlid. Ja siis me elamise ruum lööbki heledaks, rõõmsaks. Jõulud on ju tulekul, Eevald!»
«Aga mis kaardi peal on? Mis pilt on?» Jah, vaat selle pildi seletamisega on pikem lugu. Mõndagi saab Eevald ise katsuda. Paned tema käe, näpud õigesse kohta, ja katsub. Kirja ma võin ette lugeda: «Kõigepealt on siin kirjutatud: kauneid pühi! Hüüumärgiga.» Aga vaat pilti katsuda Eevald ei saa.

Ma olen nüüd jumala positsioonis Eevaldi suhtes. Ma võin rääkida pildi ühesuguseks või teistsuguseks. Võin rääkida ilusamaks või inetumaks, helgemaks või süngemaks. Käisin koolitusel. Seal me joonistasime pilte kõne järgi kanga tagant. Oi kui kirev pildinäitus meil pärast sai! Igaüks räägib erinevalt. Intonatsioon, tämber juba mõjutavad hoiakut. Igaüks mõistab kuuldut omamoodi. Ehe inimliku suhtluse fenomen.
«Kas lund on pildil?» küsib Eevald minu mõnesuguse takerdumise järel. «Sa alustad kohe lumest, nagu see oleks kõige tähtsam jõulude puhul.» – «On ju! Igal aastal käib see jutt niimoodi: kas lund on või lund ei ole. Kas lund tuleb või lund ei tule? Mulle, pimedale, jääb mulje, et jõulud käivad käsikäes vaid suure lumega.»
«Jaa, lund on, võin ma sulle kärsitule kohe öelda. Palju lund!» – «Kas see on välisvaade või mõni muu?» – «See on välisvaade. Maastik. Paistab, et siin on lausa tuisanud. Katustel on sellised tuisuvaalud. Mäletad nägijaajast mõnd karget talvepäeva, kui rutjusid lund põlvini?» – «Mäletan, see oli kolmandas klassis. Kolga-Jaani. Ammustel aegadel.»
Vaikimise viivu järel sõnab Eevald: «Pilt on ikka ilusam kui elu ise. Miks see küll niimoodi on? Ütle mulle!» – «Muidu poleks mõtet pilti teha, kui ta oleks inetum elust. Kunst siis ei ülenda su meeli.» – «Minu meeled on nüriks jäänud.» – «Aga Eevald! See on tõesti ilus pilt. Kes selle iganes teinud on, kompositsioonitaju on tal tugev olnud. Ja sinu tuttaval Annil, kes selle paljude seast välja valis, on samuti hea maitse.»
Kohe jätkan hingetõmbehooga: «See on selline lai panoraampilt. Tagaplaani keskmes on mäed, mäeharjad. Nende kohal punakas valgus. Vasakul pool lumised kuused mäe nõlval. Kuusevarjudest võib aimata päeva algust. Paremal pool majade kompleks, kaks kolmnurkset otsaviilu. Väga lumised katused. Oh, ma pole vist kõige parem kirjeldaja! Vatran.»
«Kas see pilt võib olla kusagil Eestis tehtud?» – «Ma kardan, et mitte. Juba need mäed. Minu teada pole kusagil Eestis võimalik selliseid mägesid pildistada. See tundub ikka alpiaasade pilt. Mäestik on siin. Alpikurud ja orud.» – «Fototöötlusega nad võivad täiesti seostamatuid asju kokku panna.» – «Samas ma ei usu, et see monteeritud on. Monteerimise jälgi küll pole näha. Lihtsalt internetiavarustest tõmmatud selline pilt.»
«Osavad on.» – «Osavad jah. Pilte ju tiirleb internetikosmoses nii palju, et nii suurt numbritki pole olemas, kui  palju neid pilte on.» – «Ilustavad.» – «Ilustavad jah. Aga las ilustavad. Kõik reklaam ja pildirida on ju hästi ilusaks disainitud. Jooksis silme eest mööda virvendus ja unustatakse. Kui palju tänaseid pilte homme veel mäletame? Lauspildiline maailm tulvab peale, külge jääb vähe.» – «Pimedal pole pilte. Vaimupildid vaid, mida jõuan kujutleda.»

«Pimedal pole pilte. Kuule, Eevald! Masendusse ei lange. Liisa sotsiaalhoolekandest ei luba. Reipamalt, pea püsti! Nägijal pole ka pilte, sest värviline valgusmüra tapab need. Aga meil on siin kahe peale üks äraräägitud pilt peaaegu. Rõõmu sellestki.» – «Tead, on küll kena, et sa siia ikka vahel käid. Hoopis teine asi on raadiojutu kõrval elava naisterahva häält kuulda.»
Ma pean oma töös hoidma distantsi ja hoiangi. Aga mõnel harval hetkel lööb läbi tundeliigutus. Pigistan korraks Eevaldi kätt, vajutan seda lauale. Inimlik puudutus jõuludeks minu poolt. Minu treener tegi niimoodi õnnestumise korral. Pigistas kätt. Ühtegi sõna ta seejuures ei öelnud.
Neelatan ja jätkan: «Vaata … mis ma veel tahtsin öelda sellest pildist. Praeguses ajas on tavaline praktika, et kulla ja hõbedaga trükivad üle puuoksi ja lumehangi, jõuluvanasid ja trulla-lullasid. Et aga hästi läigiks, säraks ja hiilgaks. Siin seda ei ole. Siin ei ole liialdusi. Loomulik pilt.» – «Loomulik teeb head hingele.» Eevald näksis huult oma sõnade juures. «Pagana kahju, et nägemist pole.»
«Mine tea, Eevald! Siis sa näeksid ka seda, mis kole näha ja mis vaadata ei kõlbagi. Siin pildilumel on küll väiksed sätendused, ainult pindvalget värvi. Ei kullasära ega hõbedahelki. Vaat need ongi Anni soovide liblikad, mis ta sinu poole lendu on lasknud. On sul mõni kindel soov jõuludeks, Eevald?» – «Raske küsimus … nii äkki.»
«Mul on küll üks tuntav soov,» kogus Eevald mõtteid. «Ma tahaksin selle jõulutunde üles leida, millest räägitakse, mis peaks olema, mis paljudel küllap ongi. Olen aastatega emotsioonituks jäänud. Tüdimus, tuimus, tülpimus. Minu päevad on ju kõik ühtemoodi pimeduse sees. Tahaks midagi erilist tunda … kasvõi ühel hetkel jõulude paiku.»
«Kas sa suusatamas oled käinud?» – «Korra käisime Puuetega Inimeste Koja naistega. Ah see keppide ja koli vedamine risti-rästi …» – «Võiksime minna näiteks 26ndal. Maarja ja Heidy ehk tulevad ka. Teeme sellise väikese neljalise grupi. Saad külma õhku ja veidi lund krae vahele. Ehk tuleb tervemat tunnet ka metsarajal ligi.»
«Minugi pärast. Kuidas sel aastal on lumega? Justkui valle kõnnitee servas ei tunne kepiots.» Nüüd pean oma diplomaadivõimed kokku võtma. «Suusatada saab,» vastan. Ma ei tohi meeleolu allapoole tõmmata. Paljude aastate keskmine: oodatakse, oodatakse seda lund ja siis ikka jälle teda õieti polegi. Vaikin targu ja libisen mõtetes teisale. Linnavalitsus on ehitanud ka tehisraja. Vedasid lund peale.

Nõutuses ei leia kohe õiget jätku. «Kui kiire sul täna on?» pärib Eevald, aimates, et ma lahkumas olen. «Ei ole väga kiire. Tõlkes tähendab see: täna Liisal aega on.» – «Jõulukingitus seegi, kui kellelgi on veel aega. Vahepeal, kui Margot oli sotsiaaltöötaja, siis lendas sisse nagu mürsk ja juba ta lendas välja nagu rakett. No mida sellisega!»
«Sellel postkaardil, kui sa seda vaadata saaksid, hingab sügav rahu. Vaikus. Seisak. Külmaaurune udu orus looritab sügavust. Siin on täpselt selline olek, et seisa, hinga ja tunneta: ilu õhetab maailma palgeil.» – «Jõulude ajal peaksime kõik üks hetk lihtsalt seisma jääma. Seisma jääma ja tundma midagi ilusat. Käigult läbi ratsutades tundeid ju pole.»
Eevald jätkab: «Eelmisel aastal jõulude ajal ma sain korra olla õe perekonnas. Seisime seal taluhoonete taga jalgupidi lumes. Üksteist või kaksteist oli juba öösel. Neil kõrge välikuusk ehitud. Korraga võeti kätest kinni, üks võttis ja teine ja. Sugulaste ring sulgus. Siis ma küll tõstsin näo üles ja, ehkki ma ei näinud peale lampide kuma midagi, tundsin harrast hetke.»
«Sa tõstsid näo üles … Kuidas sul muidu on selle näo ülestõstmisega, nii keset argiseid päevi? Ma ei taha siin olla kirikuõpetaja ega midagi … aga kas vahel mõtled ka kõrgemate sfääride peale?» – «No tead …» Eevald hingab sügavalt, «oma pimeduse sees ma jõuan küll vahel kuhugi kõrgemale poole. Mõtisklen, miks mina ei näe, kuidas see kõik on niimoodi läinud. Pimedus on väga raske puue – kes iganes sellega kokku puutub – ja see teeb alandlikuks.»
«Jõulud on väga lihtsalt öeldes Jumala poja sünnipäev. Kaubanduskeskuste eskalaatoritel, rüsinas see kaugeltki ei meenu. Sünnipäev peaks olema rõõmus: pidu, lõbustused. Kuidas sinul rõõmuga: kas helgemat tunnet lööb ette täna-homme?» – «Istun enamasti üksinda siin laua taga. Hingeõhk käib sisse-välja. Õnn seegi, kui elus püsid, pime inimene. Sa rääkisid kõrgematest sfääridest. Vaata, tunnetan kõrgemat väge enda kohal ja peal.»

«Sul on siin kaks lastelaulude plaati.» – «Kaspar tõi.» – «Õepoeg?» – «Õepoeg jah. Kaspar on hea poiss. Räägime siin pikalt ja laialt, kui ta tuleb. No vaat, viimastel päevadel kuulan siin lastelaulude plaate. Lihtsad, jõukohased, arusaadavad. Lapsepõlv tuleb meelde. Meel läheb tõesti rõõmsaks. Mis sa hing veel tahad!»
«Ikka veel tagasi tulles selle Anni kaardi juurde … Siin majade kahest aknast paistab mõnusat kollast valgust. Justkui maja sisemuses köeb soojusest ja helget kuma tungib aknaruutudest õue.» – «Oota – ja inimesi pildil pole?» – «Siin ei ole jah. Veedavad jõule kollaste akende taga, soojuses. Ma pakun.» – «Istuvad, jutustavad – üksteise lähedal.»
«Justnimelt. Minu meelest nii armas. Valensa-memme juurde ma lähen ka alati heal meelel, sest seal saab elavat tuld teha koldesse.» – «Vastasmaja akende kuma tunnen minagi vahel õhtul, kui ma siin istun. Palju valgeid laike.» – «Linnas on selline jahe valgus, külm valgus, aga kui koldesse saad tule teha, siis soojus otsekui tungib sinu lähedale.»
«Aga olgu, Eevald, nüüd ma vist tõesti pean minema. Toidukraami ma tõin, mis sa soovisid. Paigutasin pakendid juba kohtadele nagu tavaliselt. Peaks jätkuma sul mõneks ajaks. Kui midagi on, helista. Aga siis tšau, ma lähen. Käppa ka! Kõvasti surud. Kõik hästi!»
«Kõik hästi!» kordas Eevald.

Trepist alla minnes mõtlen sellele, et meil oli hommikul linnapeaga kokkusaamine. Kaheksa või palju meid seal oli. Linnapea embas kõiki hoolekande naisi ja ütles: «Te töötate kõige raskemas lõigus – te suhtlete iga päev paljudega. Ainult suhtlemisest tulebki poliitiline kapital, kasu, tuntus ja kõik muu. See on väga raske. Omavahel öeldes on haigeid inimesi ikka palju. Ta jaurab, närib ja urgitseb. Asja ei midagi. Aga suhtlema peab … kasvõi suremiseni. Andku Kõigekõrgem teile väge, et te ikka veel jõuaksite. Meie linna heaks.»
Meil on praegu väga tore linnapea. Eevald on ka tore. Hea päev on täna.
Rannar Susi