Orelitöökoda pakub avastamisrõõmu

Kirikumuusikutel oli konverentsi ajal Rakveres tore võimalus külastada Hardo Kriisa orelitöökoda.

Järgmisel aastal möödub 130 aastat, kui Tannil Kriisa pani Lõuna-Eestis Kokõmäel aluse oreliehitusele. Firma on järjepidevalt tegutsenud 1886. aastast, kuigi on asukohta vahetanud ja 1976. aastal kolinud Rakverre, kunagisse moonakaküla viljaaita. Eks aja jooksul on kasutatud erinevaid nimesid ja võimalusi orelite restaureerimiseks. Aastast 1991 on tegu erafirmaga, nimeks OÜ Kriisa Oreliehitus.
Pikk ajalugu ja väike töökoda annavad firmale erilise väärtuse. Et selles vanas maakivist hoones tehakse tööd ajast ja arust vahenditega põlve otsas, siis just see ongi see ime, mida võiks vaatama minna. Need vähesed inimesed, kes sellist tööd oskavad, ja need haruldased tööriistad on tohutu väärtus.
Tannil Kriisa pojapoeg Hardo Kriisa näitab tinapleki valamise lauda, mis on kaetud linase riidega. Enne, kui pehmeid tinatahvleid valama saab hakata, tuleb muidugi sea- ja inglistina õiges vahekorras suures katlas üles sulatada. Tina võib valada ka liiva peale, selgitab meister, ent hiljem on liiva tinatahvlilt raske maha hõõruda. Ja siis tuleb veel treides tinatahvlile õige paksus anda, enamasti jääb see 3–5 millimeetri vahele.
Kuidas töö metalli- või puidutöökojas täpselt käib, selgitab ja näitab meister. Ja räägib juurde mõne erakordse loo. Näiteks kutsuti ta kord Taškenti, kus teda ootas toatäis Moskvas lahti võetud oreli osi. Suured viled olid kolimise käigus kokku pressitud, aga orel sai korda.
Muidugi jagab meister ka õpetussõnu, kuidas oreleid hoida. Igas kirikus peaks oreli lähedal paiknema niiskusmõõtja ja selle näit tuleks igal pühapäeval üles märkida. Pilli vaenlasteks on kas liigne kuivus või niiskus, hiired ja linnud ning hoolimatu inimene.
Orelitöökoja perenaine Pille Pukk aga rõõmustab, et aeg-ajalt toimuvad orelitöökojas kontserdid. Siis, kui mõni töökotta parandusse toodud harmoonium või väikeorel korda saab.
Rita Puidet