Inimene – see on püha territoorium
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 4. november 2015 Nr 44 /
Metodisti kiriku liige Sirly Lahi, kes on ligi kaks aastat töötanud hooldusõena EELK Tallinna Diakooniahaigla hospiitsosakonnas, räägib Eesti Kirikule oma tööst surijatega.
Kuidas ja millal jõudsite tööle hospiitsi?
Hospiitsis töötamise kogemust on mul nüüdseks kaks aastat. Kutse tulla hooldusõeks sain läbi «taevaliinide». Mul on olnud salajane lapsepõlveunistus töötada halastajaõena. Kui lõpetasin Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari, tõi Jumal selle ootamatult esile. Kujutasin küll ette, et unistuse täitumiseks pean minema meditsiinilist haridust omandama õenduse erialal, kuid pere kõrvalt osutus see võimatuks. Olen pastori (metodisti kiriku vaimulik Hans Lahi – L. R.) abikaasa ja nelja lapse ema. Jumalal on aga oma lahendused ja ajastused. Pikki aastaid kodus olles kandsin sisimas teadmist, et kui saabub õige aeg, leian ka Jumalale meelepärase rakenduse ligimese heaks.
Esimest korda diakooniahaiglasse jõudes adusin otsekohe, et olen omas elemendis ning see on keskkond, kuhu sulandun.
Kas ei peluta, et see on töö surijatega?
Kunagi unistasin, et saaksin olla inimese sünni juures, mis on suur ja püha. Nüüd vaatan pilti laiemalt – ka surm on samaväärselt eriline. Seetõttu võtan siin töötamist privileegina, eesõigusena olla toeks inimestele.
Mulle tohutult imponeerib, et surijatel hakkavad väärtused paika asetuma. Nendega suheldes saad vastata nii-öelda päris küsimustele. Selles staadiumis on inimene siiras, puudub igasugune manipulatsioon. Minejal ei ole enam aega lükata tähtsaid asju homseks, ta enamasti soovib oma asjad korda ajada. Mõistes aja piiratust sõnastab ta küsimuse ja soovib vastust.
Mis paneb surija neid küsimusi küsima?
Võiks vastata, et valu. Hospiitsis paljastub inimese totaalne valu neljas dimensioonis. Inimene on füüsiliselt vaevatud oma haiguse ja keha poolt. Ent tal on ka psüühiline vaev, mille toovad esile diagnoosist põhjustatud survestavad emotsioonid, teadmatus ja hirm. Oluline osa on ka sotsiaalsel valul, mis hõlmab suhteid perekonnaga, lähedastega, sõpradega. Inimene mõtleb, mis saab siis, kui pere saab teada (raskest diagnoosist ja lähenevast surmast – L. R.), kuidas nad edasi elavad. Ja lõpuks vaimne dimensioon: kes ma olen, miks olen ja kuhu lähen? Võideldes senikogematute tunnetega vajab ja otsib inimene turvatunnet ning teda toetab selle leidmisel lihtne, soe inimlik lähedus.
Kus siis veel, kui mitte hospiitsis saab ja tuleb surmast avatult rääkida. Ma ei pelga kunagi haigelt küsida, kas ta kardab surma ja suremist. See küsimus avab inimese.
Seega, surmaks saab valmistuda ja see on vajalik, vähemalt viimases haiguse staadiumis.
Absoluutselt. See ongi meie eesmärk – muuta viimane etapp inimese elus võimalikult heaks. Hospiitsis on selleks hea tasemega ja pühendunud meeskond. Meie tegevus lähtub terviklikust lähenemisest inimesele, kus ei alavääristata psüühilisi vaevusi võrreldes füüsilistega ja vastupidi.
Hospiitsi eesmärk ei ole iga hinna eest elu pikendada. Silmas pidades, et meie patsiendid on enamasti väga raske diagnoosiga parandamatud vähihaiged, tähendaks see vaid inimese vaevade pikendamist. Meie ülesandeks on anda allesjäänud päevadele kvaliteet vaevuste leevendamise abil. Seda tänapäevane meditsiin ja valuravi ka võimaldab. Ühtlasi on fookuses surija lohutamine ning inimväärikust austav põetus.
Eesmärgi saavutamiseks kasutatakse hospiitsis interdistsiplinaarset koostööd, mis tähendab kõikide spetsialistide kaasamist. Iganädalastel koosolekutel arutavad arst, õde, hooldusõde, füsioterapeut, vaimulik ja teised, mida oleks võimalik teha iga üksiku patsiendi enesetunde parandamiseks. Keskpunktis on surija. Ja loomulikult tema perekond.
Kuidas puudutab teie töö haige peret?
Väga otseselt. Hospiitsis ei ole mitte 12 patsienti, vaid 12 perekonda. Vahel ongi põhiraskused seotud peredega, kel on raske leppida kalli inimese haigusega ning läheneva surmaga. Surija on tihti ise valmis, ta teab, et minna tuleb, ent pere palub iga hinna eest haige elu pikendada.
Vahel tunnevad perekonnad ennast süüdlaslikult sellepärast, et ei ole suutnud ise surijat põetada. On üldlevinud arusaam, et inimene soovib surra kodus. Sel juhul on aga vaja perekonnale selgitada, et tegelikult on valitud haiglavariant nii haigele kui tema lähedastele kõige mõistlikum. Kodus on raske pakkuda haigele seda abi, mida me siin terve personali toel saame anda.
Kui erinevad on haiglasse jõudjad ja kui sarnane on valmisolek kohtuda surmaga?
Väga erinevad. Igal tulijal on oma taust ja lugu ning need on alati unikaalsed. Siit tulenebki hospiitsi töötajatele suur väljakutse. Sa ei tohi minetada tundlikkust ning hakata oma tööd tegema rutiinselt. Iga inimene on ainulaadne isiksus, mitte haiglas vahetuv objekt. Tuleb teha kõik endast olenev, et olla tema jaoks tõeliselt kohal.
Oma praeguse kogemuse põhjal võin öelda, et valdavalt vajavad inimesed eelnevat hingeabi ja toetust, et julguse ja rahuga oma surmale vastu minna.
Aidata lahkuda väärikalt?
Täpselt. Need on väikesed lihtsad asjad, mida saame teha, et inimene tunneks ennast väärtuslikuna. Olen märganud, et inimestel on kalduvus iseennast tegudepõhiselt hinnata. Nii kaua kui suudetakse elus ja ühiskonnas aktiivselt osaleda, tööl käia või teisi toetada, tuntakse ennast väärtuslikuna. Kui aga tuleb haigus või vanadus, hakkab inimene ennast tajuma teiste jaoks koormana ja ülearusena. Sellistel juhtudel tuleb tegelda tema inimväärikuse taastamisega ning selgitada, et kaalu ei oma mitte meie teod, vaid see, kes oleme olemuslikult. See jääb igavikuliselt püsima.
Aga te jaksate valmis saada, enne kui surm tuleb?
Jah ja ei. Siin saab määravaks inimese vaba tahe. Mõni inimene ei jõuagi lepituseni, mis on vajalik eeldus rahulikuks minekuks. Kui ei jõuta maa peal oma suhteid korrastada, jääb pinge lõpuni alles. See on muidugi raske. Hospiits oma idee poolest peaks olema rahulik lepituskoht, kus inimene saab iseeneses enne teispoolsusesse jõudmist kõik korrastatud.
Respekteeriv suhtumine surijasse on väga oluline. Mingil juhul ei tohi Jumala sõnaga n-ö peale lennata. Kuigi aega on tihti vähe kaugelearenenud haiguse tõttu, tuleb tegutseda tasa-targu. Inimene, see on püha territoorium. Olen veendunud, et teen kirikutööd, teenides inimest tema viletsuses ja vaevas.
Mis aitab aitajal vastu pidada?
See on oluline teema. Meenub üks mu esimesi patsiente, ukrainlanna, kellel oli raskekujuline rinnavähk. Ta ei saanud öösiti kasvaja tõttu magada ning nii me istusime temaga pikki tunde üleval. Tema esitas vaimseid eksistentsiaalseid küsimusi ja mina katsusin vastata. Rääkisin oma jumalakogemusest, kuidas Ta on tulnud ja tegutsenud mu elus. Need jutud elustasid naisel nii lapsepõlvemälestused kui ka usu.
Nägin, et ta on valmis igavikku minema: ta oli leppinud oma saatusega ning teinud rahu Jumala ja inimestega. Saime väga lähedasteks. Kujutasin ette ja uskusin, et ta sureb minu käte vahel. Juhtus aga nii, et haigestusin ise ning ei olnudki tööl, sellal kui naise minekuhetk saabus. Olin pettunud ja segaduses. Mõne aja pärast taipasin, et olin teadmatult ületanud piire, mis kaitsevad mind ennast läbipõlemise eest.
Seega ei tohiks võtta patsiendi katsumusi ja surma isiklikult?
Surijast tuleb ka personalil lahti lasta ning mõista, et see ei ole sinu isiklik valu ja lein. Vastasel juhul ei ole võimalik sellist tööd pikka aega teha. Samas ei tähenda see kaastunde ja empaatia puudumist. Kui keegi sureb, käib ka minu südamest kurbus läbi ning vahel nutan koos nutjatega. Surm on ikkagi lahutus – inimese eksistents meile teadaoleval moel lakkab.
Norra hospiitsiõed on öelnud, et päeval, kui südames ei ole enam kaastunnet inimeste valu ja leina suhtes, tuleb see töö lõpetada.
Mida olete õppinud töös surijatega?
Olen õppinud väärtustama aega. Seda, mis sulle antud. Keegi ei tea, kui palju on talle elupäevi määratud. Olen õppinud sedagi, et ei ole mõtet asju, mis südamesse tõusnud, edasi lükata. Oli meil siin hospiitsis üks ilus abielupaar. Mees tõi oma naise haiglasse surema, vaid kuu aega tagasi diagnoositud vähkkasvaja oli osutunud eriti agressiivseks ning kiireloomuliseks. Kuigi naine oli juba koomas, kutsus abikaasa kõik need inimesed, kes naise elus olid olulised, temaga hüvasti jätma. Nad reageerisid kutsele ja sõitsid erinevatest maakondadest meile hospiitsi. Kui viimane külastaja hilisõhtul lahkus, suri naine oma mehe käte vahel. See oli ilus lahkumine. Pärast ütles mees mulle, et ainus asi, mida ta kahetseb, on tegemata jäänud unistuste reis koos naisega. Ikka sai seda taandatud tööde ja elu tagaplaanile.
See on õppetund ajast, mis on meie igaühe jaoks limiteeritud ja kallihinnaline.
Liina Raudvassar