Paavst Franciscuse entsüklikast «Laudato si»

Juunikuus avaldas paavst Franciscus uue magisterium’i, oma teise entsüklika «Laudato si».

«Laudato si» tuleneb püha Franciscuse (1182–1226) palvesõnadest Loojale («Kiidetud ole Sina»), milles keskaegne pühak ülistab Loojat kõige loodu eest. Nõnda püüab ka püha isa omakorda pühaku, kelle järgi ta oma pontifikaadi nime võttis, palvega pöörduda inimkonna poole, et viimane piiraks ja lõpetaks loodu hävitamise.
Uus entsüklika on leidnud katoliku kiriku sees pärast ilmumist küllaltki palju kriitikat, mis paneb meid lähemalt uurima, mida tahab kirikupea oma ilmunud ringkirja kaudu öelda ja millise moraalse õpetuse ta inimestele esitab.

Entsüklika koosneb kuuest peatükist: «Sellest, mis toimub meie ühises kodus», «Loomise evangeelium», «Ökoloogilise kriisi inimlikest juurtest», «Integreeritud ökoloogia», «Tegevuskavast» ning «Keskkonnaalane haridus ja vaimsus». Nii nagu eelmistes püha isa magisterium’ites, tuleb siingi lugeda nn ridade vahelt, sest eelkõige kutsub see lugejat kaasa mõtlema ja ehitama üles uut elustiili.
Oma entsüklikas ei ole kirikupea esinenud näppu viibutava kriitilise autorina, vaid kutsub kõiki mõtlema inimese ja loodu vahekorrale. Tema entsüklika kirjutamisstiil on lihtne, kuid ta analüüsib mitmeid teravaid probleeme ja loetu põhjal tundub, et püha isa on nõustanud erinevad valdkonna- ja keskkonnaspetsialistid. Sellest tulenevalt on esitatud teemade ulatus väga lai, alates joogiveest ja kliimamuutustest kuni inimelukorraldust puudutavate küsimusteni.
Paavst Franciscus kirjeldab väga hästi probleeme ja lahendustes jääb pigem soovitaja rolli, kuid samas kutsub kõiki esitatud küsimustele tähelepanu pöörama. Nii märgib paavst kohe entsüklika alguses, et see ringkiri on mõeldud kõigile: usklikele ja mitteusklikele, sest vastutus meie ühise kodu eest lasub kõigil!
Mida aga paavst soovib selle magisterium’iga edastada, tuleb vaadata hoopiski kultuurilisest paradigmast. Ei tasu arvata, et kirikupea propageerib ökokultuuri, kuid ta kutsub elama ökoloogilises kultuuris. Mida see tähendab?
Esiteks märgib paavst Franciscus, et meid tänapäeval ümbritsev valukannatav keskkond, mille Jumal on usaldanud inimestele, on meie igaühe elukultuuri küsimus. Paavsti sõnade järgi näitab tänane keskkonnakatastroof seda, kuhu oleme jõudnud. Ta viitab eriti linnastumise probleemile ning igapäevasele raiskamisele. Näiteks visatakse tohutult ära toitu, tehnoloogilisi seadmeid ja keemilisi ühendeid, samas kui nii paljud maailmas elavad puuduses või lausa näljas.
Siinkohal kutsub ta igaühte läbi mõtlema, kuidas toitu kasutatakse ja milleks tarbitakse, ning mitte jääma raiskamis­ühiskonda. See kõik kõneleb inimese elukvaliteedist, mis on seotud raiskamise ja läbimõtlematu kasutamisega.

Teiseks, inimökoloogia on seotud sügava reaalsusega, milleks on inimelu ja moraaliseaduse vahekord. Selle tulemusena on mõistetav, mis on ühine heaolu ühiskonnas ja mis mitte. Paavst viitab, et ühine heaolu algab eelkõige teise inimese respekteerimisest ning meie kodusest elust. Järelikult on kõik keskkonnaküsimused omavahel seotud ega kuulu üksnes poliitika või tehnoloogia valdkonda, vaid saavad alguse igaühe kodust. Mida see tähendab?
Paavst peab eriti vajalikuks keskkonnateadlikkuse tõstmist ning igaüks peaks liikuma uue elustiili suunas, milleks on keskkonnateadlik elustiil – ta nimetab seda ökoloogiliseks kultuuriks. Kirikupea ei paiska avalikkusele välja hüpoteesi, et «justkui peaks tegema», vaid ta esitab oma ettekujutuse, kuidas on täitmata keskkonna­alane haridustegevus. «See haridustegevus võib aset leida igal pool,» (213) märgib paavst Franciscus.
Ta mõistab, et kõik muutub ja meie muutume ning ka ümbritsev keskkond muutub pidevalt. Seda muutust aga tuleb elada kultuurilisel, vaimsel ja haridustasandil. Sellega saab kaasa minna inimene vaid mõtteviisi ja teadlikkuse kaudu, korraldades oma elu säästlikult ja läbimõeldult. «Me peame teadvustama, mis on hea, mis on tõde ja mis on ilus,» (205) lisab paavst Franciscus.

Kolmandaks tekitab kirikupeale tõsist muret bioloogilise mitmekesisuse kadumine. Ta väidab, et juba tänased lapsed ja tulevikus sündivad lapsed ei tunne paljusid kadunud looma- ja taimeliike. «Millise maailma soovime jätta neile, kes tulevad pärast meid; lastele, kes hetkel on kasvamas?» (160). Häviv bioloogiline mitmekesisus on inimtegevuse tulemus. Looja on andnud elu paljudele liikidele. Meil ei ole õigust seda hävitada, nendib paavst Franciscus.
Tundub, et bioloogilise mitmekesisuse teema puudutab kirikujuhti kõige enam, sest korduvalt pöördub ta tänapäevases progressiühiskonnas tagasi küsimuse juurde, millise keskkonna jätame tulevastele põlvedele. «Kas me oleme nagu Vana Testamendi Kain ja Abel, kes vihas hävitab teise enda kõrvalt,» (70) märgib paavst Franciscus ning siinkohal ehk kõige teravamalt antud temaatika suhtes. Tasub öelda, et autor kasutab oma entsüklikas läbivalt näiteid Vanast Testamendist.
Vana Testamenti võib pidada ka loomistestamendiks, sest esimesed viis Moosese raamatut kirjeldavad meile, kuidas kõik alguse sai. Kas nüüd püüab Rooma paavst, vastandades loomislugu oma magisterium’iga, kirjeldada inimestele olukorda, kuhu oleme tuhandeid aastaid hiljem jõudnud ja millega seisame vastakuti?
Seda kindlasti, kuid ta lisab ühe märkuse: «Me peame vaatama mitte seda, kuidas ja mida Looja on andnud meile, vaid kuidas meie selle antu kõrval koos temaga elame!» (72). Püha isa nimetabki teise peatüki «Loomise evangeeliumiks»!

Neljandaks märgib paavst Franciscus, et paljuski näeb ta süüd kultuurilisel relativismil ja postmodernistlikul individualismil. «Mees ja naine meie postmodernistlikus maailmas liiguvad kiire individualismiriski suunas. Paljud tänased probleemid saavad alguse enesekesksest kultuurist,» (162) tõdeb paavst Franciscus. Ta kirjeldab ringkirjas, et kui probleemid on perekonnas, on probleem ka ühiskonnas ja sealt edasi laieneb kriis kõikidesse elusfääridesse.
Järelikult tuleb seoseid leida kõikide eluvaldkondade vahel, alustades indiviidist ja tema perekonnast. Ta märgib, et igaüks peaks esitama endale küsimuse, miks me oleme siin, mis on meie elu mõte, mis on meie töö eesmärk jne. Ehk kokkuvõttes: inimene peab mõistma, mis on eluväärikus ja kuidas elada meie ühises kodus väärikalt. Püha isa soovib, et meie perekonnad oleks allikad, kus austatakse elu, korda, puhkust ja austust kogu ökosüsteemi vastu (213).
Paavst Franciscust on nimetatud sillaehitajaks. Entsüklikaga on ta sillaehitaja kahes tähenduses: esiteks ta loob nn taasühenduse inimese ja loodu vahel ning teiseks tuleks kogu seda paavstlikku ringkirja vaadata kahe eelneva paavsti magisterium’i valguses: püha Johannes Paulus II ja Benedictus XVI vahel.
Nimetatud sillaehitajana paigutub paavst Franciscus nende kahe paavsti kõrvale. Ta viitab läbivalt nii püha Johannes Paulus II õpetusele kui ka Benedictus XVI moraaliteoloogiale. Pole vähetähtis märkida, et püha Johannes Paulus II puudutab oma 27aastase pontifikaadi ajal välja antud kirjutistes oluliselt keskkonnaküsimusi, mille tekstidele paavst Franciscus korduvalt ka viitab.

Mitmel korral puudutab Franciscus püha Johannes XXIII entsüklikat «Pacem in Terris» (1963) ja õndsa Paulus VI apostellikku kirja (1971), kus keskkonnaprobleemid on «läbimõtlemata inimtegevuse tulemused», millega on nõus ka praegune kirikupea, kes püüab suunata inimesi mõtlema ja pidurdama väärkohtlemist keskkonna ning ka teiste isikute, liikide ja loomade vastu.
Järelikult paavst Franciscus ei astu dialoogi meie ühise kodu eest (mis on entsüklika lisanimetus) üksnes lugejaga, vaid ka oma eelkäijatega, et sügavamini puudutada tänaseid valusaid keskkonnaküsimusi, ja ta teeb seda väga hästi, jõudes eelkäijate õpetuste läbi vanade kirikuisadeni.
Võib tekkida küsimus, et mida on tänapäeva tehnoloogiaajastul õppida kirikuisadelt. Kuid ka siin on paavst Franciscusel vastus olemas. Nimelt märgib paavst Franciscus, et me ei tohi unustada loodu ilu. «Me ei tohi kaotada rõõmu» (244) ja peame teadvustama Looja tööd.
Kirikupea seob oma õpetuse keskkonna teemal püha Basilius Suure (329–379) ja püha Bonaventura (1217–1274) tekstidega. Viimastele toetudes tahab ta hoida üleval lootust. Inimkond ei saa paavsti järgi laskuda uskumusse, et kõik on lootusetu ja kliimamuutuste vastu ei saa.
Paavst võtab endale entsüklikaga «Laudato si» julgustaja rolli ning püüab näidata, kui palju on meie maakeral alles veel ka headust ja ilu. Ta juhib tähelepanu sellele, et me peaks rohkem märkama ümbritseva keskkonna ilu, mõistmaks, et loodusreostused, progress, linnastumine ja transport hävitavad seda ja just inimeste endi läbi.
Kokkuvõttes on paavst Franciscus astunud lävepakule, kus ta tahab inimühiskonda välja tõmmata «surmakultuurist» nn elukultuuri. Kuidas ja millist käiku võimaldab astuda kirikupeal sotsiaal- ja kultuurikeskkond, näitavad edasised mõttearengud ja tegevused. Inimtegevuse seisukohalt on entsüklikast õppust võtta nii mitmestki asjaolust.
Marge Paas

Ristirahva palve koos kõige looduga
Me palume Sind, Isa,
koos kõigi Sinu loodutega,
kes on tulnud Sinu vägevast käest.
Nad on Sinu omad,
tulvil Sinu ligiolekut ja leebust –
ole kiidetud!

Jeesus, Jumala Poeg –
Sinu loodud on kõik, mis on.
Maarja emaihus võtsid Sa endale kuju,
hakkasid osaks sellest maailmast,
vaatasid seda maailma inimsilmaga.
Nüüd elad Sa kõiges loodus
Ülestõusnu auhiilgusega –
ole kiidetud!

Püha Vaim –
Sina juhatad oma valgusega seda maailma
Isa armastuse juurde.
Sina ägad koos looduga tuhudes,
ent meiegi südameis elades
saadad meid headuse poole –
ole kiidetud!

Issand Jumal, üksainus ja kolm –
otsatu armastuse imeline osadus!
Õpeta meid nägema Sind
taeva tähtede ilus,
kus kõik kõneleb Sinust!
Ärata meis kiitust ja tänu
kõigi eest, keda Sa oled loonud.
Kingi meile seda armu,
et tunneksime end sisimalt ühena
kõige sellega, mis on.

Jumal, Armastus –
näita meile meie kutsumust siin maa peal –
olla Sinu hoole kandjad
kõigi eest, kes maa peal elavad,
kellest Sina ei unusta ainsatki.

Valgusta neid, kel on võimu ja vara –
et nad ei langeks ükskõiksuse pattu,
vaid võtaksid südameasjaks kõigi heaolu,
aitaksid armetuid
ja hoolitseksid maa eest, millel elame.
Kõik vaesed ja kogu Maa hüüavad:
Issand! oma väe ja valgusega
lase meid kaitsta iga elusolevust
ja ehitada paremat tulevikku,
et võiks tulla Sinu Riik –
õiguse, rahu, armastuse ja ilu riik.
Ole kiidetud!
Aamen.

(Entsüklikast «Laudato si»; Vello Salo tõlge)