Rõõmust ja rahust

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Olen püüdnud tänasel kaitseväe kaplanite tähtpäeval oma jutluse mõtted seada apostel Pauluse sõnade järgi, millega ta innustas oma kirjas Roomlasi. Apostel kirjutas (Rm 15:13): «Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!» Aamen.
Rõõmust ja rahust tahan ma täna rääkida. August Gailit on kirjutanud oma raamatus «Üle rahutu vee», et sa kastad küll oma lille, et ta kauemini õitseks, miks ei kasta sa oma rõõmu ja armastust, et ta ei närtsiks juba järgmisel päeval? Miks oled avanud kõik oma südame uksed, et kurjus ja kahtlused jooksevad sinna nagu talvised tuisud sisse, aga usust ja lootusest pöörad näo kõrvale, nagu oleksid näinud mõnd inetust?
Kirjanik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk on pidanud selle tegelikult ühe pessimistlikuma pagulasromaani tuumepisoodiks noore sõduri Peeter Rooduse meenutust baaside lepingu ajast. Selles ilmneb August Gailiti järgi patt, mis eestlased üle maailma laiali pillutab.
Kakskümmend aastat õpetati noorsugu, et üllas on võidelda isamaa vabaduse eest. Kui võitluse aeg lõpuks käes oli ja vaenlane piiri taga seisis, pandi Eesti sõjavägi hoopis sissemarssiva punaväe kõrvale auvahti – valvama, et tsiviilisikud maa vaikivat hõivamist ei segaks. Sellega võeti Eesti riigilt moraalne alus. Maapagu oli selle patu vältimatu pikendus: algul lubati kontvõõral end kodus sisse seada, siis lahkuti ise, et võõral oleks hõlpsam talitada, kirjutab Gailit oma raamatus.
Viimase aja sündmused maailmas on heitmas meie teadvuse pinnale taas ajaloo raskete valikute varje ja sellega kaasnevat vastutuse koormat. Tundub, et hääletu alistumine ei ole täna enam meie jaoks valikuvõimalus, seda õppetundi me ei saa ega taha enam korrata. Võib julgelt öelda, et hiljutise suurõppuse Siil kordaminek taastas omal moel meie eneseväärikuse, meie usu endisse ja lõi ühtlasi aluse võimaluseks, et me vaba riigina leiame taas üles oma iseolemise moraalsed alusedki.
Aga ma tulen tagasi Gailiti küsimuse juurde, et miks on meie südamed nii avali kõigele negatiivsele ning hõlpsalt muserdumas kahtluses. Ja oma rõõmu ning armastuse eest hoolitsemist me pigem häbeneme. Meie usk ja rõõm kipuvad aastatega närtsima ja aeg lisab me näole pigem murekortse, täites hinge rahutuse ja elukogenud skepsisega.
On selge, et muretsemisel ja pettumuselgi on meie elus oma koht ja sageli ülesäratav otstarve, kuid neisse permanentne takerdumine ning kinnistumine ei ole mõistlik ega jätkusuutlik. On ju Jeesus küsinud, kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada. Muretsemist on minu veendumuse järgi aga võimalik edukalt ravida just nimelt usuga.
Siinkohal tuleb muidugi meeles pidada tuntud hoiatust: Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult oma pühakirja. Kaebuste püsimise korral või kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu oma kaplani või kompanii veebliga.
Apostel Paulus soovis, et lootuse Jumal täidaks roomlased kõige rõõmu ja rahuga usus, et neil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes. Ka kaplanite kindel soov ja jätkuv palve on, et vägi, millele tugineb meie kaitsevägi, oleks kantud eelkõige rõõmust ja rahust, millega igal sõduril on loomulik side just oma usku ja veendumusi mööda. Seepärast ei ole kaplani püüdeks kellegi usku või veendumusi muuta või neid kuidagi arvustada, vaid inimest kinnitada tema oma usus, et sellest saadav vägi hoiaks ja kannaks sõdurit tema võitlustes.
Kirikuisa püha Eirenaios on kirjutanud Jumala kohta, et: «see, keda ei saa haarata või mõista ega näha, teeb enda nähtavaks, mõistetavaks ja haaratavaks nende jaoks, kes usuvad, et ta võiks anda elu nendele, kes haaravad ja näevad teda usus … (et) Tõelise elu annab osasaamine Jumalast; ja osa saada Jumalast on teda tunda ja rõõmustada tema headusest». Seda osasaamist ja rõõmu Jumala headusest, selle muutmist nähtavaks, mõistetavaks ja haaratavaks usus oleme kutsutud ja lähetatud kaplanitena külvama ka kõige lootusetumates olukordades, kesk sõjahaavu ja vihkamist, kõikjal seal, kuhu teenistus sõduri viib.
Teenides eemal oma kirikust ja toetavast kogudusest, nagu see sünnib kaplaniteenistustes, vajab iga kaplan vältimatult oma emakiriku tuge ja hoolt. Rõõmu ja rahu saab ju inimesteni tuua vaid see, kelles need hüved on tema enda isiklikus usus kinnitunud ja kellel on elav side oma Jumalaga. Iga kaplani juured on ta oma kirikus. Kui ta ei saa sealt enam vaimutoitu, võib tema usk närbuda ning ta muutub suure tõenäosusega kaitseväe jaoks tarbetuks ja oma kiriku jaoks piinlikuks nähtuseks.
Ajal, mil inimeste kalduvus siduda end usus kindla kiriku või kogudusega on Euroopa kultuuriruumis taandumas, ja üha sagedamini loeme, et tühjenevatele kirikutele otsitakse uut otstarvet, ei saa ega tohi kirik loobuda oma kutsumusest teenida inimesi. Olen oma ametivendi kuulnud vahel uhkusega väitmas, et nemad peavad oma kirikus teenistuse ka siis, kui kedagi kirikusse ei tule, sest nad ei hülga oma Jumalat, ei jäta teda jumalateenistusel teenimata. Ma imetlen sellise vaimuliku sügavat vagadust, kuid ei suuda omaenda piiratuses mõista, kuidas saab teenida Jumalat väljaspool inimeste teenimist. Kui inimesed ei leia enam teed kirikusse, siis peab kirik ise leidma tee inimesteni.
Kaplaniteenistused on siin vaid üheks, kuid samas üheks tõhusaimaks võimaluseks. Kinnitan, et ka väljaspool kogudusi otsivad inimesed oma elule mõtet, püüdlevad olla paremad kui saanuks, igatsevad armastuse järele, loodavad, et maailm on hoitud ja et kuskil on kõrgem vägi, mis suudab meid täita rahu ja rõõmuga. Austatud kirikujuhid, palun mõelge sellele ja ärge kõhelge saatmast oma häid ja veel paremaid vaimulikke kaplanina teenima, sest inimesed vajavad vaimuliku hoolitsust ka väljaspool kirikut, ja kui me tuleme armastuse, rahu ja rõõmu vaimus nende juurde, siis leiavad paljud pikemas perspektiivis kindlasti üles tee ka meie juurde kirikusse.
Selleks, et kaplanil endal oleks usku oma otstarbesse kaitseväes, ei teeks kahju ka see, kui tema ülemad talle mõnikord paar head sõna ütleks ja teda tunnustaks. Ameerikas väljaõppel viibides kuulasime üht pataljoniülemat, kes toodi meile rääkima sellest suurest kasust ja rõõmust, mida kaplanid talle ta üksuse juhtimisel on toonud. See kogemus on mulle tänase päevani jäänud kõige ehedamaks näiteks ülemast, kes ei saa, ei taha või ei oska oma kaplanit vastu rõõmustada. Ta kinnitas meile, et temal on kaplanist kõige suurem rõõm, kui ta oma kaplanit ei näe – kui ta ei teagi, et tal kaplan olemas on. Sest see tähendab, et kaplan teeb oma tööd hästi ja on suutnud kõik probleemid temast eemal hoida.
Tuleb taas üksnes imetleda sellise ülema usku kaplanite kõikvõimsusesse probleemide lahendamisel. Head ülemad! Ma ei söanda küll kinnitada, et mina või teised meie kaplanid suudaksime kõik teie üksuse probleemid lahendada. Kuid kindlasti toob teile rohkem kasu kaplan, kes rõõmu ja innuga teie alluvaid teenib. Seepärast märgake vahel oma kaplanit ja öelge talle mõni hea sõna, kasvõi naljaga pooleks. Kui just muud pähe ei tule, siis traditsiooniline ilma teema ajab ka kuidagi asja ära.
Mõni aeg tagasi püüdsime kaplaniteenistuses oma tegevusi toetavaid väärtusi leida ja lähemalt määratleda. Üheks väärtuseks või väärtustatud tegevuseks, mis tänasegi jutluse kontekstis ehk enam tähendust omab, on julgustamine. Ma tahaks minna selle sõnaga kaasnevast tavapärasest mõttemallist veidi kaugemale. Ma ei pea siin silmas sõdurite julgustamist enne lahingut – ka selles on kaplanite teenimises oma osa. Pigem mõtlen ma siinkohal julgust uskuda ja loota, et rõõm ja rahu on iga inimese elus reaalne valikuvõimalus. Kui sõdur on saanud jagu oma hirmudest enne lahingut, siis pärast lahingut tuleb tal omakorda leida endas julgust tunnistada, et selles, mis toimub sõjas, on midagi väga valesti.
Me ei tohi karta tunnistada, et ükskõik kui õiglane see sõda meie jaoks oli või on, inimestena tuleb meil sõjas toimunut kahetseda. Keegi ei saa jõuda oma elus tõelise rahu ja rõõmuni, kui ta ei suuda tunnistada sõda kohutava õnnetusena inimeste jaoks ja eksimusena Jumala ees. Kuid julguses tuleb veelgi kaugemale minna – tuleb julgeda uskuda, et usus suudame leida lepitust, suudame parandada enda ja rahva hingehaavad ja iseendina täita elu taas rahu ja rõõmuga.
Seepärast tahan ma soovida julgust, rahu ja rõõmu kõigile kaplanitele nii tegevteenistuses, Kaitseliidus, reservis kui ka erus. Me vajame nii teenistusena kui igaüks eraldi oma ülesannetes teenivate kaplanitena rohkem julgust olla olemas kõigi sõdurite jaoks, olla nähtavad ja kohal just seal, kus me suudame olla kõige tõhusamad kinnitamaks oma rahu ja rõõmuga inimeste usku ja lootust sellele samale rahule ja rõõmule. Hiina vanasõna ütleb: tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikule ja rõõm tulevikule.
Ma tänan kõiki meie eelkäijaid ja kaplaniteenistuse taastajaid selle tarkuse ja hoole eest, millega oleme olnud kantud möödunud 20 aasta jooksul. Minu sügav lugupidamine ja siiras tänu kuulub kõigile kaplanitele, kes te oma oleviku olete sidunud tegevusega väljaspool kiriklikku mugavustsooni. Teie pühendunud teenistus on andnud minule julguse olla tuleviku suhtes optimist. On ju Jumal ise olnud meie suhtes optimist ja hoidnud seda maailma tänase päevani. Ei sünni siis meilgi lootust kaotada. Rohket rõõmu ja rahu meie kõigi tänasesse ja homsesse päeva. Aamen.
Taavi Laanepere

/Jutlus on peetud Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse taasloomise 20. aastapäeval Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus