Renessanslik õpetlane Eestis

3. juunil tähistab 60. sünnipäeva Kristiina Ross (fotol), Eesti viljakamaid keeleteadlasi ja tõlkijaid, kes viimased kaks aastakümmet on pühendunud eesti piiblitõlke ajaloo uurimisele.

Tänu tema töödele, mille alus on avar filoloogiline eruditsioon ja põhjalik arhiivitöö, on see vana teadus muutunud nooreks, sest avanenud on uued perspektiivid, tundmatud tõlkekihistused. Selgemaks on saanud tõlkeloo inimlik külg – kui palju seniarvatust rohkem vaimulikke on selle ajaloo osa. Avastatud on unustatud käsikirju, millest Kristiina Ross on paljud ka trükis avaldanud.
Neist viimane, Johannes Gutslaffi käsikirjaliste lõunaeesti piiblitõlgete (1647–1657) faksiimileväljaanne (2013), pakub lugejale väga erilise elamuse, näidates vahetult, kuidas üks murre, milles enne ei olnud avaldatud ühtki terviklikumat teksti, saab silme all kirjakeeleks, milles antakse edasi Piibli maailma ja mõtteviisi, koos kommentaaridega keerukamatele heebrea sõnadele.
Eesti kirikulugu avaneb paljuski uut moodi. Ent Kristiina Ross on toonud eesti lugejale lähemale ka prantsuse maailma, olles eesti keelde tõlkinud prantsuse kirjanduse klassikateoseid, sh Michel de Montaigne’i «Esseed», Ernest Renani «Jeesuse elu» ja Blaise Pascali «Mõtted».

Kas võib öelda, et eesti kirjakeel on kujunenud välja läbi piiblitõlgete? Kui sügavalt elab Piibli keel tänapäeva eesti keele grammatilistes struktuurides?
Eesti kirjakeel loodigi selleks, et Piibel eesti keelde tõlkida. Reformatsioonist kuni Piibli ilmumiseni 1739 arendati eestikeelset kirjalikku väljendust ainult seda sihti silmas pidades. Alguses tõlgiti saksa keelest, üsna puiselt saksa sõnadele ja vormidele enam-vähem sobilikke vasteid otsides. Sajandi jooksul suutsid peamiselt saksa emakeelega tõlkijad leida kõneldud eesti keelest üha paindlikumaid väljendusviise Lutheri piiblitõlke saksa keele või originaali heebrea ja kreeka sisu edasiandmiseks.
Keelevariant, milleni esimeses trükipiiblis jõuti, püsis enam-vähem terve järgneva sajandi au sees ja ehkki XIX sajandi algusest hakati seda hoogsalt kõnekeelele lähendama ning sestpeale on eesti kirjakeelt mitmed erinevad eeskujud mõjutanud, püsib piiblitõlkega loodud põhi tänini vankumatult meie keeles.

Kas oleks liialdus väita, et Eesti kultuuriloo akadeemilisel uurimisel on piiblikeelte, s.t heebrea, kreeka, ladina keele oskus (lisaks saksa keelele) ja orienteerumine teoloogilistes küsimustes üks tähtsamaid eeldusi?
See on täiesti enesestmõistetav. Eesti on kristlik maa, juba oma geograafilise asukoha tõttu. Vähemalt alates XIII sajandist kuni XIX sajandini on kõigest siin maal toimunust kõneldud ja kirjutatud läbi kristliku kultuuri prisma. Nii et Eesti kultuuriloo varasemat osa ei saa mitte kuidagi uurida, tundmata ristiusu põhitekstide algkeeli ja olulisemaid vahenduskeeli, mille kaudu mujal Euroopas arutletu siia jõudis.
Iga eesti kultuuri uurija ei pea olema just professionaal­ne latinist või hebraist, aga midagi peaks kõigist neist keeltest teadma. Ja loomulikult peab natukenegi orienteeruma küsimustes, mille ümber sel ajal jutt üldse käis. See taust tuleks kasuks ka XIX ja XX sajandi uurimisel, aga varasema perioodi käsitlemisel on see lausa vältimatu.

Piiblitõlgete ajaloo uurimine peaks seega olema rahvusteaduste vundament, vähemasti üks osa sellest. Millal võiks unistada niisugusest andmepangast, kuhu võib sisestada heebrea või kreeka sõna ja saaks näha kõiki varasemaid kasutatud vasteid? Kui palju sellist uurimistööd praegu üldse riiklikult toetatakse?
Eesti Keele Instituudis on väike töörühm, mis on juba üle kümne aasta enam-vähem niisuguse andmebaasi kallal tööd teinud. Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants on leitav EKI kodulehel (http://portaal.eki.ee/piibel ), ehkki päris nii ladusalt see veel ei tööta. Põhieesmärgiks oli koguda kokku kõik ajaloolised eesti piiblitõlked ja piiblitõlkekatkendid kuni 1739. aasta trükipiiblini (inclusive) ning töödelda neid nii, et andmebaas oleks lisaks tekstide lugemisele kasutatav ka salmikonkordantsi ja sõnaindeksina.
Salmikonkordants võimaldab piiblisalmide kaupa võrrelda kõiki tõlkeid ning vaadata, kuidas tõlke sõnastus ajas on muutunud. Sõnaindeksis on kogu tõlgetes kasutatud sõnavara koondatud tänapäevaste märksõnade alla. Algselt oli plaanis siduda konkordants ka heebrea ja kreeka originaalidega, Lutheri saksa tõlkega ning vastavate sõnaraamatutega. Samuti oleks tore siduda sellega ka uuemad eesti tõlked jpm. Hetkel paistab, et vähemalt oma jõududega me instituudis siiski nii kaugele ei jõua. Aga sõnaindeksi loodame siiski lõpuni valmis teha.
Usutlenud Marju Lepajõe