Hugo Simbergi «Haavatud ingli» müsteerium

Hugo Simberg (24.6.1873–12.6.1917) maalis «Haavatud ingli» 1903. aasta suvel. Sügisel oli maal juba väljas aastanäitusel.

Gallé, seda näinud, ütles Simbergile, et talle tundus, nagu oleks kunstnik selle teose maalinud oma väikeses majas suure metsa keskel, välismaailma tähele panemata. «Haavatud ingel» ongi sisemise maailma kirjeldus: väheste värvidega ja kompositsioonilt nii lihtne, et autor otsekui sooviks öelda: vaata, sellist nägemust olen näinud.
Pildi sümboolika seisneb maa, vee ja taeva vastandamises. Elementidest puudub üksnes tuli oma tulipunase uuendava kumaga. Maa on raske, domineeriv, magnetisarnane jõud; ingel on painutatud maa suunas. Maa külgetõmme kisub enda poole ka väikest lillekimpu ingli käes. Taevavöönd on kitsuke, peaaegu olematu, pigem üksnes aimatav. Maa raskuse ja taeva kerguse vastandus paistab välja noormeeste tumedates rasketes tegelaskujudes ning ingli kerges helguses, nende kontrastis.
Tegelaskujudest on varjatud tähendusega ingel, kes äratab kujutelmi, milles kergus ja raskus liituvad teineteisega. «Tiibadel on olemuslik suutlikkus tõsta seda, mis on raske, ja ülendada sinna, kus elab jumalate perekond,» lausub Sok­rates Phaidrosele, kirjeldades müüdi abil hinge olemust. Tiivad teevad raskest kerge ja ülendavad selle lähemale ilule, ideede maailmale. «/Väljaspool taevast/ asub tegelik olevik, millel ei ole värvi või vormi ja mida ei või puudutada ning mida võib näha vaid hinge tüürimees, mõistus.»
«Haavatud ingli» draama võib liituda hinge saatusega, Platoni dialoogi «Phaidros» hinge-müüdiga. «Phaidrose» tiibade sümboolikas seisneb hinge kogu olemus valguse ja varju, tõelisuse ja nähtavuse vastuolus. Tiivad närbuvad ja kuivavad kokku, kui hing eemaldub tõelisest olemusest, ja kasvavad, kui hing ilu kaudu meenutab oma tõelist kodu, ideede maailma.
Platonile tähendab teadmine mäletamist: «Inimene peab mõistma nõndanimetatud ideed, mis on mitmetest tähelepanekutest otsuste teel loodud tervik. Aga see ei tähenda midagi muud kui meenutamist, mida meie hing ükskord nägi, siis kui see liikus koos Jumalaga, vaatas kõrgelt seda, mida nüüd peame tõeliseks, ja tõstis oma pea tõelisuse tõelisusse.»
Platoni teadmisõpetuses saab tiibadest meenutamise pilt; tiibades kajastub unustamise ja mäletamise suhe. «Hing on seetõttu nii innukas nägema tõe välju, sest nendel kasvab hingele kõige paremini sobiv toit, ja tiivad, mis kannavad hinge üles, saavad oma elujõu sealt.»
Aga ka silmad ja nägemisaisting teenivad mäletamist unustamise vastasjõuna ja kasvatavad tiibu: «Kui ilu silmade kaudu temasse voolab, ta soojeneb ning tiivasulgede juured niiskuvad ja sulgede tüvest sulab konkrement, mis on pikka aega takistanud nende kasvamist. Kui nüüd toit voolama hakkab, kattub kogu hing sulgedega; algselt oli hing üleni kaetud sulgedega.» Aga kui hing ei saa silmade kaudu parimat sobivat toitu – ilu –, siis tiivad kõhetuvad.
«Haavatud ingel» ei näita, mis on juhtunud, pildilt paistab vaid tragöödia nõrgenenud kaja, kergeid peegeldusi raskest sündmusest. Aga maali keskmes seonduvad nägemise ja lendamise teemad: ingli tiib on langenud ja mullaga määritud, tema silmad on kaetud valge rätiga. Ingel ei saa näha ega oma tiibadega lennata. Platonistliku sümboolika järgi tähendab see eemaldumist hinge algsest kodust – ilust – ja see tähendab unustust.
«Haavatud ingli» müsteerium seisnebki äkki unustuses, kerguses ja raskuses, mäletamises ja unustamises. Ilu ja haavata saamine segunevad teineteisega ja moodustavad ristumispunkti, milles maali müsteerium tiheneb ja muutub läbipaistvast läbipaistmatuks. Kättesaamatuks nagu mälestuste lehed Hérodiade peegli külma pinna all.
«Haavatud ingel» võib kätkeda oma müsteeriumisse ka puberteedi saladuse, seksuaalse ärkamise unustusena ja kaotusena, oma mina ja mälestuste kaugenemise teineteisest.
Paljud sooviksivad näha «Haavatud ingli» sümboolikas peegeldusi Simbergi pikast haigusest, mis kestis 1902. aasta sügisest järgmise aasta kevadeni. Aga eks haiguski tähenda enda unustamist, oma mina kaotust – siirdumisriitust eikellegimaa ja sümboolse surma piiril nii nagu puberteet. Mõlemas kaotab keha oma kerguse ja muutub raskemaks, tiivutuks. Puberteedis toimub see ärkava seksuaalsuse, haiguses valu ja surma lähenemise tõttu.
Ühtsus mälestuste ja mina vahel murdub ning hing väändub enda ümber – tõeline olemasolu tundub olevat kusagil mujal.
Tõlkinud Kaido Soom

Allikas: Riikka Stewen. «Hugo Simberg unien maalari». Otava, 1989