Vaimuliku ameti astmed: piiskop, preester, diakon

EELK põhikirja ja kirikuseadustiku kohaselt on EELK vaimuliku ameti astmed piiskop, preester (õpetaja) ja diakon.

Ajaloolist
Kirik ehk kogudus kannab Uues Testamendis nimetust ekklesia, mis on tuletatud verbist ekkaleo, ’välja kutsuma’. Kogudusse kuuluvad need, kes on tulnud kokku kutse peale. Kirik on Jumala sõna kaudu kutsutud kokku ning selle liikmed kuuluvad ühte ristimise ja armulaua läbi, mis ühendab nad Kristusega. Sõna «kirik» on tuletatud sõnast kyriake, mis tähendab ’Issandale kuuluv’.
Uues Testamendis ei ole kiriku korraldus ja ametid veel selgelt piiritletud. Pauluse kirjades nimetatakse koguduse ametitena apostleid, prohveteid, õpetajaid, evangeliste ja karjaseid (1Kr 12:28; Ef 4:11). Hilisem kolmik – piiskop, preester (presbüter), diakon – on veel paindlike piirjoontega.
Hierarhiline juhtimissüsteem kujunes välja 2. saj algul Antiookia Ignatiose juhtimisel. Ignatiose sõnul on piiskop seotud Kristusega ja talle tuleb alluda nagu Kristusele endale. Presbüterid on seotud apostlitega ja neile tuleb alluda nagu apostlitele. Diakonitele tuleb alistuda nagu Jumala kiriku teenritele. Koos piiskopiametiga kujunes välja ordineeritud preesterlus, mida hakati eristama kristlaste üldisest preesterlusest.
Üldise preesterluse ideed rõhutavad taas eriliselt reformaatorid. Lutheri sõnul on kristlased ristitud üheks ihuks, moodustades püha preesterkonna (1Pt 2:9; Ilm 1:6). Lutheri arusaamise kohaselt ei erine ilmikud ja vaimulikud seisuse poolest, küll on nad erinevad töö ehk ameti poolest.
Vaimulikuks pühitsemine on Issanda poolt erilisse ametisse kutsumine. Siiski soovivad nii Luther kui Melanch­thon kiriku ühtsuse tagamiseks säilitada piiskoplikku korda. Piiskop valvab paljudele kirikutele sõnasulaseid ordineerides õpetuse puhtuse üle.
Augsburgi usutunnistuse kohaselt ei tohi kirikus avalikult õpetada ega kuulutada mitte keegi, kes ei ole selleks korrakohaselt kutsutud ja ametisse seatud. Melanchthon rõhutab ka luterlikule kirikule omast arusaama, et Jumal on seadnud ühe ameti, selle liigendused on aga inimlikud.
Sama põhimõtet esindab Porvoo ühisavaldus, millega on liitunud ka EELK. Ühisavaldus mõistab vaimulikku ametit terviklikuna, kuid selle erinevad ülesanded avalduvad piiskoppide, presbüterite ja diakonite kolmekordse ametina. Seda nimetatakse avalduses varase kiriku üldiseks tavaks.

Üldist
Nii on EELK põhikirja ja kirikuseadustiku kohaselt EELK vaimuliku ameti astmed piiskop, preester ja diakon. Preestri ordinatsioon annab ameti. Ajaloolises traditsioonis on lisaks preestrile kasutatud ka sõnu «õpetaja» ja «pastor». Preester rõhutab rohkem ameti liturgilist rolli, õpetaja õpetuslikku rolli ja pastor hingekarjaslikku rolli. Tegu on ühe ja sama ametiga. Piiskopi ja preestri amet seisneb õpetamises, kuulutamises, sakramentide talitamises ja kirikukari rakendamises. Diakoni amet seisneb kuulutamises ja ligimese teenimises. Vaimulikuna tohib EELKs tegutseda üksnes isik, kes on piiskopi poolt ordineeritud või kelle ordinatsiooni EELK tunnustab. EELK õigusaktides puuduvad juhised vaimulike soolise kuuluvuse kohta.
Vaimulikuks võivad saada isikud, kes on jumalakartlikud ning isiksuseomaduste ja kehaliste eelduste poolest on võimelised ametit pidama. Ametisobivuse kindlakstegemine on üks peapiiskopi ülesannetest. Vaimulik võib ametis olla 65aastaseks saamiseni, seejärel arvatakse ta emerituuri (saadetakse pensionile), kui tema ametiaega ei pikendata.
Emerituuri võib arvata ka tervislikel põhjustel. Emeriitvaimulik kannab ametinimetust, ametiriideid ja -tunnuseid vastavalt viimasele ordinatsioonile või ametikohale. Tal on õigus kirikus teenida kokkuleppel kohaliku vaimulikuga.

Peapiiskop ja piiskop
Piiskoppideks saavad kandideerida vaimulikud, kes on EELK preestrina teeninud vähemalt 15 aastat. Nad seatakse ametisse kuue kuu jooksul valimise päevast arvates.
Peapiiskop on EELK kõrgeim vaimulik juht ja ülemkarjane. Kirikukogu valib tema EELK teenistuses olevate piiskoppide või preestrite hulgast, peapiiskop astub ametisse ametisseseadmisega. Juhul kui valitu on preester, ordineeritakse ta eelnevalt piiskopiks.
Peapiiskopi ülesanded on täpsemalt lahti kirjutatud kirikuseadustiku § 61:
Tal on:
– kohustus juhtida EELKd, valvata vaimulike ja töötegijate ametipidamise ja kõlbelise elu üle ning olla neile hingekarjaseks;
– õigus visiteerida kogudusi ja inspekteerida tööalasid, ordineerida vaimulikke, rakendada kirikukari.
Piiskoppidel on õigus kirikuseaduses ettenähtud juhtudel peatada vaimuliku volitusi.
Piiskop on peapiiskopi alaline asetäitja ja abiline EELK, selle piiskopkonna või töövaldkonna juhtimisel. Kirikukogu valib piiskopi preestrite hulgast ja konsistoorium määrab tema tiitli ja asukohalinna. Piiskop allub peapiiskopile ja täidab temalt saadud ülesandeid.
Piiskoppide liturgiline rõivastus on alba, vöö ja stoola. Missal kannab piiskop kaasulat, muul jumalateenistusel ja talitusel piiskopimantlit. Piiskopi vaimulikusärk on violetne või must, tema ametitunnused on mitra, piiskopirist ja -sau. Kui piiskop teenib koos peapiiskopiga, siis ta saua ei kasuta.

Preester
EELK vaimuliku ameti teine aste on preestriamet. Preester teenib kas koguduses (koguduseõpetaja, abiõpetaja) või mõnel teisel kiriku tööalal.
Preestriks saab ordineerida vähemalt 24aastase isiku, kelle konfirmatsioonist on möödunud vähemalt viis aastat ja kellel on kõrgem teoloogiline haridus. Enne ordinatsiooni sooritab preestriameti kandidaat peapiiskopi ees jutlustamisõiguse (pro venia concionandi) ja teenimisõiguse (pro ministerio) eksami ja peapiiskop peab olema veendunud tema ametisobivuses.
Jumalateenistusi pidades kannab preester albat, vööd ja stoolat (ning missal kaasulat) või musta värvi talaari lõkadega. Muudel jumalateenistustel võib ta kanda koorimantlit. Ametitalitustel või abilisena kaasa teenides võib preester kanda koorirüüd koos stoolaga. Vabas õhus võib kanda musta keepi. Koos ametiriietusega võib nii preester kui diakon kanda vaimulikubaretti. Kõrgema teoloogilise haridusega preester või kellele see õigus on antud, kannab ametiriietusega ametiristi. Praost kannab praostiristi.
Väljaspool jumalateenistusi ja talitusi kannab preester ametirõivastusena musta või halli vaimulikusärki ja ülikonda või kostüümi või sutaani. Ametlikel vastuvõttudel ning vaimuliku sisuga koosviibimistel võib meesvaimulik kanda luterkuube koos lõkade ja ametiristiga. Luterkuube võib kanda ka väljaspool pühitsetud ruumi peetaval talitusel. Naisvaimulik kannab luterkuue asemel musta kostüümi valge kraega.

Diakon
Diakon on koguduseõpetaja abiline, kelle määrab õpetaja ettepanekul ja nõukogu nõusolekul ametisse ja vabastab ametist peapiiskop. Diakon töötab peapiiskopi, piiskopi, praosti või koguduseõpetaja juhatusel ja vastutusel.
Diakonil on sõnajumalateenistuse pidamise õigus. Talituse jaoks, mis ei ole diakoni pädevuses (näiteks laulatamine või konfirmatsioon), annavad loa piiskopid diakoni vaimuliku ülema taotlusel.
Diakoniks võib ordineerida vähemalt 21aastase isiku, kelle konfirmatsioonist on möödunud vähemalt kolm aastat ning kes on sooritanud nõutavad eksamid ja on tunnistatud ameti vääriliseks.
Diakoni liturgiline rõivastus on alba, vöö ja stoola või musta värvi talaar rohelise kraega. Missal võib diakon kanda dalmaatikat. Diakon kannab rohelist või musta värvi vaimulikusärki.
Lõuna-Eestis on säilinud traditsioon, mille kohaselt diakon kannab talaariga koos lõkasid.
Joel Siim,
Harju-Madise koguduse õpetaja
Lisalugemist:
Arne Hiob. Luterliku dogmaatika alused. EELK Usuteaduse Instituut 2013.
Luterlikud usutunnistuskirjad. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut 2014.