Leida hingamispaik hingele

Tänavu on juba kümnes aasta, mil toimub järjekordne religioosse temaatikaga kunstinäitus, sedakorda Ungari Instituudis Tallinnas. Kunstinäituste traditsioon sai alguse 1997. aastal, mil Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tähistas 80. aastapäeva I kirikukongressist.

Ungari Instituudis välja pandud näitus «Teekond tarkuse allikale» on ühtlasi valik 2006. a detsembris Soomes Espoos toimunud kultuurifoorumi «Usundid ja kultuurid vastastikku ja dialoogis» programmis Tapiola kirikus eksponeeritud samanimelisest näitusest. Näituse teostumisele Soomes on kaasa aidanud Eesti ja Soome Instituut, Tallinna näitust toetab Ungari Instituut.

10 aasta sisse mahub kaugelt rohkem kui kümmekond näitust. Nende hulgas on nii suuremaid ühisnäitusi kui ka isiknäitusi. Eksponeeritud on professionaalsete kunstnike ja vaimulike kunstiloomingut. On tore tõdeda, et vaimulike hulgas läbi aegade nii palju heal tasemel kunstiarmastajaid ja -harrastajaid on.

Näituste organiseerimine ja koostamine ei ole sugugi kerge ettevõtmine. Vastupidi, see nõuab suurt entusiasmi, visadust ja pühendumist. Seda kõike on jätkunud kunstnik Eva Jänesel, kes on olnud kogu ettevõtmiste algataja ja väsimatu korraldaja.

Tänu temale selle eest, et ta on võtnud enda kanda nii raske ja palju energiat nõudva ülesande! Küllap on ta valinud endale «hea tee». Jõudu talle seda rada mööda edasi astuda!

Seekordse näituse moto on: «Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel» (Jr 6:16).

Alustaksin tsitaadiga kunstnik Kristiina Kaasiku väikesest kaaskirjast maalile: «Prohvet Jeremija julgustab meid otsima head teed ja sellel käima. Küllap see on otsimine läbi keeruliste valikute, heale teele jõudmine ja sellel käiminegi on vaevaline. Kuid meile öeldakse: «… käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga» (Jr 6:16).»

Meil kõigil on läbida oma tee ja eks me kõik püüame käia «head teed», enda jaoks parimat võimalikest. Kõigi inimeste teed, eelistused ja valikud ei ole alati teistele nii nähtavad, kui seda on inimestel, kes suudavad ennast väljendada oma loomingu kaudu, kutsudes teisigi sama rada märkama.

Maalinäitus Ungari Instituudis on üks võimalus minna mõttes kaasa erinevate radadega, mis ometi viivad ühte suunda, püüdega endale lähemale ja sealtkaudu edasi Tõe poole, Allika poole, Kõiksuse poole. Ehk nagu avakõnes sõnas teoloogiadoktor Toomas Paul apostel Paulust tsiteerides: «Sealtmaalt, kuhu oleme jõudnud, käigem sama teed.»

Ja nõnda on erinevate kunstnikuisiksuste ühine mineku suund ka sel näitusel oluliselt märgatav, olgu see igatsus allika poole siis väljendunud kas realistlikus maastikuvaates või abstraktses kompositsioonis. Neis töödes pole kasutatud kristlikku sümboolikat, kuid see polegi oluline. Oluline on tunne, mis oma mõjususega ulatub vaatajani. mulje näitusest on rõõmus.

Väljapanek on paigutuselt kompaktne ja heamaitseline, helge ja otsekui täis valgust. Ka on Ungari Instituudi näituseruum igati sobilik nii maali kui graafika eksponeerimiseks. Kuna näitus on ilus tervik, kus üks pilt toetab teist, siis ei tahaks ühtegi kunstnikku eraldi välja tuua, nimetan vaid osavõtjad, kes oma loominguga ammu tuntud: Jüri Arrak, Jaan Elken, Eva Jänes, Kristiina Kaasik, Nikolai Kormašov, Lola Liivat, Olav Maran, Leili Muuga, Mari Roosvalt, Uno Roosvalt, Tiiu Pallo-Vaik.

Meie praeguses killustatud maailmas, kus ka kunst on muutunud paljuski juba mõisteliselt laialivalguvaks ja vahel ka arusaamatuks peale tegijate endi kitsast ringi, on traditsioonilist tahvelmaali taas südantkosutav vaadata.

Kellel huvi, võib jalutada üles Toompeale, Piiskopi tänav 2. Seal asubki Ungari Instituut. Ukse kõrval on kell, seda vajutanud, avatakse uks. Näitust saab vaadata E–N kella 10–17 ja R kella 10–15 2. märtsini. Ilusat kunstielamust!