Me jäime ellu, et edasi lugeda

28. novembril toimus Tartu ülikooli raamatukogus raamatukoguhoidjate XII kirjepäeval Vallo Kepi dokumentaalfilmi «Ustavus raamatule. Aleksander Sibula aeg» Tartu esitlus.

Režissöör Vallo Kepp on kirikuinimestele tuntud eelkõige filmitriloogia «Uku Masingu maastikud» loojana. Tartus esitletud film andis sisutiheda ja nüansirikka ülevaate Vara vallas sündinud Aleksander Sibula (1884–1981) poolt üles töötatud Tallinna keskraamatukogust ja masendava miljonite raamatute hävitamise loo aastatel 1944–1950.
Sibul oli 1921–1950 Tallinna keskraamatukogu juhataja, kes tunnustust ootamata eelkõige lugeja vajadustele mõeldes arendas kehvas seisus raamatukogust Eesti tippraamatukogu, mis oli ka tema sõbra Anton Hansen Tammsaare lemmik. Film tõi vaatajani rohkelt fotosid, ajaloolisi dokumente, mälestusi.

Keskraamatukogu tellimus
Filmi tellis Tallinna keskraamatukogu seoses Sibula 130. sünniaastapäeva tähistamisega. Selle valmimise üle avaldas heameelt keskraamatukogu direktor Kaie Holm, kes esitlust sisse juhatades rõhutas, et Eesti kultuuriloo suurkuju Sibul oli innovatiivne juht, kelle ajastu mõju kestab tänapäevani.
Filmi režissöör tutvustas end tagasihoidlikult raamatuinimesena, lootes, et filmi vaadates võiks selguda, miks peaksime olema ustavad raamatule. Kepp nentis, et materjalidega töötades valdas teda Masingu luuletuse «Tontide eest taganejate sõdurite laul» tume meeleolu, sest film kirjeldab ka Sibula elutöö hävitamist nõukogude võimu poolt.

Elutöö hävitamine
1940. a augustis loodi komisjon, mis hakkas ideoloogilistel kaalutlustel koostama keelatud raamatute nimekirju. Esmajärjekorras keelati ja hävitati usuline ja omariiklusega seotud kirjandus. Aastatel 1946–1949 lõhuti ja osaliselt hävitati Sibula elutöö – keskraamatukogu fond.
Filmist sööbisid mällu Helle ja Andres Mustoneni meditatiivse ja hingekraapiva muusika taustal ekraanil möödalibisevad allajoonitud raamatute nimekirjad. Iga joon tähendas tuhandete raamatute hävitamist või keldritesse peitmist. Võõrkeelne kirjandus koondati Tallinna Peeteli kiriku leerisaali, 1949. a hävitati seegi täielikult. Teiseks oluliseks laoks sai Aleksander Nevski katedraali kelder, kuhu paigutati suur osa Eesti Riikliku Raamatukogu fondist, mis seisis lahtipakkimata aastakümneid.

Avatud hingest võimu tööriistaks
Aleksander Sibula noorem tütar, kes töötas Nevski katedraali keldris mõnda aega, kirjeldas valuliselt, kuidas talle toodi eriosakonnast virnade viisi raamatuid, et nendega ahju kütta. Meenus lugu natsiaegsest Saksamaast, kus rabi viis oma poja 10. mail 1933, mil toimus üleriigiline «saksavastaste» raamatute põletamise aktsioon, maja katusele ja jälgides õõvastavat avalikku vaatemängu tsiteeris Heinrich Heinet, kes juba 19. sajandil oli kirjutanud, et kus põletatakse raamatuid, põletatakse lõpuks ka inimesi.
Sibul on ütelnud: selleks, et raamatukogu võiks oma kultuurilist ülesannet edukalt täita, on tarvis, et ta oleks elav organism, millel on hing. Barbaarses raamatute hävitamisaktsioonis ei põletatud inimesi, küll aga raamatutele pühendunud inimeste südameid ja hävitati Tallinna keskraamatukogu Sibula-aegne avatud hing ning muudeti see ideoloogilist ülesannet täitvaks võimu tööriistaks.

Olla ustav raamatule
Filmi lõpustseenis antakse sõna Sibulale endale, keda kehastab Väino Rast: «Olla ustav raamatule läbi heitlike aegade. Mõnda eriti kallist raamatut hoida kui lillekimpu rahvamassis. Me ootasime valget laeva. Me ootasime valget laeva hävitamisele minevatele raamatutele. Et päästa meie raamatud tulevastele põlvedele. Me rääkisime üksteisele legende värskelt laotud müüri taha peidetud raamatutest ja tervetest raamatukogudest. Meie, eestlased, kaotasime 9–15 miljonit raamatut. Aga me jäime ellu, et edasi lugeda.»
Kätlin Liimets