Viljandi Jaani koguduse liige jutustab mälestusi

Kirjastuselt Ilmamaa ilmus käesoleval aastal raamat «Ühe arhitekti mälestused». Esimene köide 1944–1957.

Raamatu autor on Ülo Stöör, kes on olnud Eesti ühiskondlikus elus ja kultuuris tuntud inimene. Oma elutöö on ta peamiselt teinud arhitektina Viljandis aastatel 1966–2004, olles 10 aastat ka rajooni peaarhitekti ametikohal ja linna peaarhitekt aastatel 1991–1993. Ülo Stöör on Viljandi Jaani koguduse liige, keda kohtame kirikus peaaegu igal jumalateenistusel. Sündinud 1939. aastal on ta sõjaaja lapsena kogenud raskusi ning kannatusi, mida Teine maailmasõda meie rahvale kaasa tõi.
Ülo Stööri mälestusteraamat (ilmumas on ka teine ja kolmas köide) pakub huvi igale eesti lugejale, eriti aga neile, kes ka ise samal ajalooperioodil elasid, töötasid ning isamaa vabaduse eest võitlesid. Ta jutustab meile oma elumälestusi insenerliku ja poeetilise osavusega, mis teeb raamatu äärmiselt nauditavaks.
Kõige muu hea ja kauni kõrval muudavad Ülo Stööri raamatu sisu armsaks ning elamise eeskuju andvaks tema kirjeldused usuelust oma vanemate perekonnas. Meil ilmub hulgaliselt mälestusteraamatuid, kuid sageli ei kohta nendes jutustaja mõtteid Jumalast ja tema juhtivast osast elutee kujundamisel. Ülo Stöör kirjutab seoses 1944. a sõjasündmustega Eestimaa pinnal, samuti edaspidi oma vanaemast, kes sügavalt uskliku eesti naisena palvetas oma perekonna, maa ja rahva eest.
Ta ütleb: «Vanaema usulise mõtte selgus ja veendumus, et Jumal on ainus kohtumõistja, jäi mulle meelde ja eeskujuks kogu eluks. Sellist usku näha on ime. Lesknaiste ja vaeslaste pisarad jõuavad Jumalani kiiremini kui arvame.» Pidades silmas ateistlikku NSV Liitu uskus Ülo vanaema Piibli alusel sedagi, et «Jumal lõhub selle metsalise riigi ühel päeval». See 1991. a sündiski.
Nii nagu vanaema oli alustanud, algas Ülo kodune haridustee vaimuliku kasvatusega. Nelja-viieaastaselt vanaema kõrval seistes õppis ta köögilaua ääres Piiblist lugema. Koos vanaemaga käidi kirikus ja palvemajas.
Vanaema palvetas poolel häälel ja iga palve lõpetas palumisega oma lähedaste eest. Tema õpetas ka lapselapsele hommiku-, söögi- ja õhtupalve. Ütles ikka, et palu tarkust, nagu palus Saalomon, siis antakse ka kõike muud. «Ja ma palusin,» väidab Ülo.
Seda saab ära tunda Jumala imelise ettehooldava armuna, et eesti peredes on ikka leidunud vanaemasid, kes külvasid oma lastelaste südameisse usu, lootuse ja armastuse seemneid ajal, mil ateistlik riigivõim püüdis noori suunata Jumala eitamisele ja materialistlikule elukäsitlusele.
Ülo vanaema kooliajal oli kooliraamatutest üks tähtsamaid katekismus pealkirjaga «Salmi-raamat, kus sees õndsa Luteruse Katekismuse õpetus Piibli salmidega on äraseletatud». See andis lapse südamele usulise põhja ja oskuse teha vahet heal ja kurjal. Kahju, et enam ei õpetata koolis uskuma Jumalat ja palvetama.
Ülo Stöör kirjutab ajas tagasivaatena, et meie «vanaemad-vanaisad ei elanud vaimupimeduses ega lootnud Vene keisri armule. Nad astusid oma teed tuleviku poole usu ja kirjasõna valguses. Usule ja haridusele sai toetuda ka vaimne ja rahvuslik ärkamine ning majanduslik iseolemine».
Saanud 18aastaseks otsustas Ülo minna leeri Tallinna Jaani koguduses, kus leeritunnid toimusid Tatari tn 7. Leeriõpetuse omandamise tegi Ülole lihtsamaks lapsena koos vanaemaga loetud ja õpitud meieisapalve, usutunnistus ja piiblilood. Õnnistamise päev oli 7. juuli 1957. a. Sel pühapäeval saatis peapiiskop Jaan Kiivit (sen) Jumala õnnistusega eluteele 134 leerilast. Ülo Stööri leeritunnistusel on prohvet Jesaja raamatu 54. peatüki 10. salm: Küll mäed liiguvad paigast ja kingud kõiguvad, aga minu heldus ei lahku sinust ega kõigu mu rahu seadus, ütleb Jehoova, su halastaja.
50 aastat hiljem, pühapäeval, 30. septembril 2004 oli Ülo samas Tallinna Jaani kirikus kuldleeris. Ta on kolme täiskasvanud poja ja ühe tütre õnnelik isa ning vanaisa.
Helmut Mõtsnik