Kristus – taeva ja maa Issand

Kirikuaasta viimast pühapäeva on kutsutud nii surnutemälestuspühaks kui ka igavikupühapäevaks. Kirikuaasta algab esimesel advendil Kristuse tulemise ootamisega ja lõpeb Kristuse tagasitulemisega, viimse kohtu teema käsitlemisega ja igavese elu kirjeldamisega. Kui Jeesus tuli siia maailma väikse ja abi vajava lapsena, siis viimse kohtu päeval saabub ta siia tõelise valitsejana.
Ühtedele tähendab Kristuse naasmine kohut, teistele aga lootust kohtu järel igavesse ellu pääseda. Kohtumõistja Jumal on samas ka armastav Jumal. Ta on teinud kõik võimaliku selleks, et inimene võiks kord pääseda igavikku. Ta saatis oma Poja siia maailma ning pühakiri tõotab, et «kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka» (Mk 16:16). Kristuse järgijate jaoks on see tõeline võidupäev: nad näevad, kuidas läheb täide see, millesse nad seni on saanud vaid uskuda.
Nii valdavad meid kirikuaasta lõpus väga erinevad tunded. Ühest küljest leiname oma lahkunud omakseid ja oleme kurvad, sest neid ei ole meie seas. Teisalt aga võime nad mälestades ja palvetades usaldada Jumala armu hoole alla ja loota, et kohtume igavikus kord taas. Ning loomulikult võime Kristuse taastulemisele mõeldes teha oma elus korrektiive selleks, et olla valmis, kui tema tuleb. Siis ootab meid ees midagi täiesti uut ja sõnulseletamatult head.
Kaido Soom