Paistu Maarja kirik paistab kaugele

3. augustil tähistab Paistu Maarja kogudus kell 14 algava tänujumalateenistusega oma kiriku esmamainimise 780. aastapäeva.

«Oleme jäänud vaatamata kõigele püsima,» sõnab õp Raivo Asuküla oma kogudusest ülevaadet andes. Koguduseelu mõjutab kogukonna käekäik. Paistu ei ole teiste maapiirkondade seas erand. Ka siin on valusateks võtmesõnadeks töötus ja alkoholism, elanikkonna vähenemine ja noorte lahkumine. Aga kirik on kohal, hoides ukse avatud, ja seda ei olegi Asuküla meelest nii vähe. Taeva poole osutava tornikiivriga pühakoda paistab tulijale juba kaugelt silma ning mõjub kohalikele omasena kui miski, mis oli, on ja jääb.
Pühendunuid napib ja vabatahtlikke on raske motiveerida, nendib õp Asuküla, lisades, et seda enam on kiitmist väärt need vähesed, kes rõõmuga oma vaba aega kiriku hüvanguks kasutavad. Tublide abiliste seas tõstab ta esile koguduse juhatuse esimeest Maie Sultsi, Helve Tähist ja Riina Lukseppa, kes kõik on koguduses mitmes ametis.
Vanimaks Paistu kirikusse puutuvaks ürikuks loetakse ühe protsessi kirjeldust aastast 1234, mille järgi keegi Vinandus on Rooma Vatikani kutsutud. Pole teada, kas mees Igavesse Linna ka jõudis, aga vastavat ülestähendust käsitletakse Paistu kiriku kirjaliku esmamainimisena. Järgmisena mainitakse Paistut ajalooallikates 1329. aastal, kui seda rüüstasid leedulased. Arvatakse, et kivikirik ehitati 13. sajandi lõpul.
Esimeseks pastoriks oli Paistus soomlane Martin Staelius (Stallius), 20. sajandil on vaimulikuna kogudust teeninud Axel Kallas, Max Vaher, Eduard Salumäe, Jaan Muru ja Kalju Kukk. Alates 1990. aastast on õpetajaks Raivo Asuküla, kes pidas esimese jutluse Paistu kirikus juba 1984. aastal, siis veel praktikandina Viljandi Pauluse koguduses õp Jaak Salumäe juures.
Liina Raudvassar