Südame kõne Jumalaga

Inimesest teeb inimese tema suhtlusoskus. Igapäevases elus anname teistele inimestele edasi oma mõtteid ja arvamusi. Sõnades saame väljendada oma kõige sügavamaid tundeid: armastust ja hoolivust, aga ka muret ja viha. Just nen­de kaudu tunneb inimene nii turvatunnet kui vajadust oma elu muuta. Sellega kaasneb inimese ja ühiskonna areng.
Kuid inimene ei suhtle mitte ainult teise inimesega, ta suhtleb ka Jumalaga. Püüd leida side oma loojaga on samuti inimesele omane. Me usume kellessegi või millessegi meist kõrgemasse. Suhtlus Jumalaga tähendab palvet.
Kui inimestega suheldes ei saa me sageli kõigest kõnelda, siis Jumalale võime kõnelda kõigist elu rõõmudest ja muredest. Tema kuuleb ja mõistab ning suudab aidata ka siis, kui ükski inimene seda ei suuda. Jumal on taevane Isa ning Isana kannab ta oma laste eest hoolt.
Kuid palve ei tähenda ainult kurtmist oma probleemide üle, palve juurde kuulub ka tänu ja ülistus. Meil on elus nii palju head, mida Jumal on meile kinkinud. Palves võime teda kõige hea eest tänada.
Palvetades seisame Jumala ees avatult ning vaatame oma südamesse. See kutsub meid ka uuele elule ja meeleparandusele. Palve aitab muret ületada, suurendab meie rõõmu ja aitab muuta elu paremaks. Seepärast on õige pühapäe­va juhtmõte: «Palvetage!».
Kaido Soom