Jumala rahva koduigatsus

Kui olla kaua aega eemal oma kodust, siis on koduigatsus loomulik tunne. Võõrsil olles mõistame, kui oluline on oma kodu, lähedased, töö – kõik see, mis moodustab meie igapäevaelu rutiini ja annab samas turvatunde. Kodust eemal olles on loomulik, et igatseme kodu järele.
Kristlasele on Jumal lubanud taevase kodu. See on koht, kuhu võime pürgida ning kus kõik on hea ja täiuslik. Seal ei ole muresid, haigusi, leina ega kurbust. Nähes selle maailma raskusi ja kannatusi, on igatsus taevase kodu järele loomulik tunne.
Kristus suri ristil inimese pattude eest ja andis meile nii andestuse. Jumal äratas Jeesuse surnuist ja avas sellega meilegi tee igavesse ellu, taevasesse kodusse. Seepärast ei pea inimene kartma oma surma, vaid võib oodata igavest elu, mis ootab teda ees. Seal näeb inimene Jumalat ja kohtub nendega, kes on tema eel sellest maailmast lahkunud. Raske on ette kujutada suuremat rõõmu sellest, mis ootab meid ees. Ülestõusmispühade järgne aeg ongi rõõmuaeg, sest me võime uskuda paremat tulevikku, mis ootab meid igavikus. Seepärast pole ka kristlikud matused ajalooliselt olnud mitte kurvad, vaid lootusrikkad, sest rändaja oli jõudnud koju. Usk annab elule teise perspektiivi ja lootuse tulevikule. Igatsus taevase kodu järele aitab ületada selle elu raskusi ja minna lootusrikkalt edasi.
Kaido Soom