Riho Altnurme: Valisime humaniora, kuigi kaalusime ka socialia’t

Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaan prof Riho Altnurme kinnitab Eesti Kirikule antud intervjuus, et ülikoolis tehtud struktuurimuudatus, mille tulemusel teaduskonnad on jagatud nelja valdkonda, ei mõjuta negatiivselt usuteaduskonna identiteeti.

Kuigi uus aasta on juba «habemega», on ülikoolis sess veel hoos ja eelmisele semestrile sisuline joon alla tõmbamata. Kuidas jääb usuteaduskond rahule eelmise aastaga, kas plaanid realiseerusid?
Õppejõud peavad oma aruande esitama 1. veebruariks ja nii saab dekaan alles veebruaris teaduskonna aastast kokkuvõtte teha. Aga juba praegu võib öelda, et võime oma aastaga rahule jääda. Häid, kõrgetasemelisi publikatsioone ilmus möödunud aastal meie inimestelt palju, suur osa neist välismaistes väljaannetes.
Eesti teadusajakirjadest tasub lehitseda ajakirju Tuna, Acta Historica Tallinnensia ja Usuteaduslik Ajakiri. Mainida võib Usuteadusliku Ajakirja esimest ingliskeelset erinumbrit «Religion and resistance» ja kogumikku «Mitut usku Eesti III».
Äsja sai valmis kogumiku «Mitut usku Eesti» III osa «Uue vaimsuse eri», aasta esimesel poolel ilmusid «Martin Lutheri valitud tööd» ja «Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid».
Veebilehele lisandus videoloenguid Eesti kiriku- ja religiooniloost meie õppejõududelt ja ajaloolastelt (http://www.uttv.ee/otsing#sona=Eesti%20kirikulugu ). Toimus mitmeid teadusüritusi.
Ise olen kõige uhkem selle üle, et sügisel külastasid meid ja viisid seminare läbi religiooniuurimise maailmakuulsused Jim Beckford, Callum Brown, Linda Woodhead ja Paul Heelas.
Võiks kurta, et kaitsti ainult üks doktoritöö, aga veel üks doktoritöö on juba eelretsenseerimisele antud ja alanud aastast loodame veel kaitsmisi.
Kaks meie vilistlast, Joona Toivanen ja Diina Tuulik ordineeriti EELK vaimulikuks. Aasta lõpul rõõmustas Tartu Peetri kooli avanud vilistlaste initsiatiiv luua Pille Valgu mälestuseks stipendium, mille esimene stipendiaat on Eleri Soidla.

Novembris otsustas Tartu ülikooli senat moodustada teaduskondade kohale koordineeriva tasandina neli valdkonda: humaniora, socialia, medicina ning realia et naturalia. Mis tingis vajaduse struktuurimuudatuse järele?
Süsteem ei ole uus, pöörduti tagasi 2003–2010 toiminud valdkondlike nõukogude juurde. Need on nõuandvad organid, mis peavad koordineerima teaduskondade tööd, et vältida liigset killustatust ja aitama teha otsuseid, mis ületavad teaduskondade piire.
Tõsi, varasem kogemus näitas, et need organid lisasid liigset bürokraatiat ega õigustanud ennast. Praegune taasavamine on seotud sooviga muuta tulevikus valdkonnad juhtimistasandiks. Sellele on mitmes teaduskonnas olnud vastuseisu ja ükski kollektiivne juhtorgan pole taolist otsust veel kinnitanud.

Millise valdkonnaga usuteaduskond liitub ja kas süsteem on uuel aastal juba käivitunud?
Valiku tegime humaniora kasuks, nagu see varemgi on olnud, kuigi kaalusime ka socialia’t (religioon kui ühiskondlik nähtus lubaks usuteadust ka sellesse valdkonda paigutada). Selliste piiride tõmbamine on alati tinglik.
Eesti Teadusagentuur näiteks jagab grante sotsiaal- ja humanitaarteadlastele ühise valdkonna «ühiskond ja kultuur» all. Mujal ülikoolides, kus teaduskondi valdkondadesse on jagatud – olgu siis Oxfordi, Cambridge’i, Uppsala või Göttingeni ülikoolis –, on usuteadus ikka koos filosoofiaga, kas siis humanitaaria või suure ühise sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna sees.
16. jaanuaril toimub nõukogu esimene koosolek ja juhataja valimine, nii et tegelik käivitumine on alles ees (intervjuu toimus 13. jaanuaril. – L. R.).

Rektor Volli Kalmu sõnul motiveeris teaduskondade valdkondadesse jagamist eesmärk parandada ülikooli juhtimist. Kuivõrd leiab see usuteaduskonna näitel kinnitust?
Ülikooli juhtimine ei ole praegu väga tsentraliseeritud, teaduskonnad on küllalt autonoomsed. Võtmeküsimus on tegelikult selles, kas valdkondade (kui neist peaks saama juhtimisstruktuur) juhte valitakse alt või määratakse ülalt.
Valimised peaksid kindlustama demokraatlikuma juhtimisstiili ja võimaluse mõjutada juhtimist altpoolt. Kui tulevaste valdkondade juhid peaksid määramise kaudu muutuma pigem keskvõimu esindajateks (praegu on dekaanid nagu kohalike omavalitsuste juhid, kes kaitsevad üldjuhul teaduskondade huve), siis on tõesti tegemist juhtimise ülalt vaadates efektiivsemaks muutumisega. Paraku võib see kaasa tuua võimu võõrandumise ja kaasatuse vähenemise.
Raske on ette kujutada, et ülal alati mõistetakse, mis on iga eriala jaoks oluline. Ülikool koondab endas väga erinevaid erialasid ja seetõttu on kompetents tihtipeale pigem struktuuris allpool. Lihtsalt skeeme vaadates ei pruugi sisulised probleemid arusaadavad olla.

Uurin teatud murelikkusega, mil määral see struktuurimuudatus võib mõjutada usuteaduskonna identiteeti. Millised on teie prognoosid dekaanina?
Praegune ümberkorraldus on mõjutu – keegi ju ei märganudki, et sarnane struktuur toimis ka varem. Valdkond esitab oma arvamuse, kuid ei tee otsuseid.
Tõsi, kui peaks realiseeruma kava muuta mõne aasta jooksul valdkond juhtimistasandiks, siis see tähendaks osa õiguste üleandmist teaduskonnalt valdkonna tasandile, mis võiks usuteaduskonna jaoks tähendada väiksemat võimalust ülikoolis toimuvaid protsesse mõjutada.
Praegu on meie teaduskonnal see võimalus oma väiksust arvestades isegi ebaproportsionaalselt suur. Tuleb küll lisada, et lõplikku otsust selliseks üleminekuks veel tehtud ei ole ja vastuolijaid on teaduskondade seas mitmeid teisigi.

Kuivõrd jätkusuutlik on teaduskonnas luterliku ja õigeusu õppetooli idee?
Kõik sõltub asjast huvitatud kirikutest. Luterlik õppetool loodi EELK initsiatiivina, see toimis aastatel 2001–2006 Põhja-Elbe kiriku rahalisel toetusel. Sellest ajast peale on koostööd teisiti tehtud, aga ideed pole maha maetud. Tõsisemalt juttu oli sellest veel 2011. aastal, kui räägiti akadeemilise usuteaduse taaskoondamisest Tartu ülikooli. Meie poolt on valmisolek olemas.
Õigeusu teoloogia õpetamist on toetanud Eesti Apostlik Õigeusu Kirik. Aastatel 2005–2009 luges külalisprofessorina õigeusu teoloogia aineid Grigorios Papathomas Pariisist, keda finantseeris Kreeka haridusministeerium ning kes nüüd on Ateena ülikooli professor.
Vahepeal luges kursust õigeusu teoloogiast dr Irina Paert. Oleme rääkinud Tartu piiskopi Eelijaga (meie vilistlasega) õigeusu teoloogia õpetamisest, see jätkub ka edaspidi. Oluline pole ilmselt õppetool kui üksus, tähtis on teatud sisuga ainete õpetamine ja selles osas pole töö kunagi katkenud.

Mida toob alanud aasta?
Kohe on ilmumas uue sarja «Piibel kontekstis» 1. köide – Iiobi raamatu tõlge ja kommentaar Urmas Nõmmikult (http://www.tyk.ee/usuteadus/00000011327 ). Loodetavasti jõuab veel sel aastal ilmuda ka 2. köide samast sarjast. See on uus sari Tartu ülikooli kirjastuselt, midagi väga vajalikku mitte ainult piibliteadlastele, vaid kõigile vaimulikele ja teoloogiahuvilistele.
Hea uudis oli ülikooli arengufondist eraldatud toetus teoloogide ja orientalistide ühisprojektile, mis peab ennast aasta jooksul tõestama. Külalisloenguid peavad mitmed vanad tuttavad, Faruk Abu-Chacra õpetab taas araabia keelt ja prof Martin Tamcke Göttingeni ülikoolist räägib idakristlaste olukorrast Lähis-Idas. Üks nimekamaid tänapäeva religiooniuurijaid Paul Heelas on lubanud asuda meie religiooniteadlasi külalisprofessorina konsulteerima.

Kuidas puudutab usuteaduskonda muudatus riigieksamite süsteemis?
Sel aastal on meie sisseastujatel vaja ette näidata eesti keele ja matemaatika (kitsama) riigieksami tulemused. Need on kaks riigieksamit kolmest (kolmandat, võõrkeelt, võib asendada keeletesti tulemusega), mis on gümnaasiumilõpetajatele kohustuslikuks jäänud. Varem lõpetanud peaksid vajadusel sooritama matemaatika (kitsama) riigieksami, et kvalifitseeruda. Sama korraldus kehtib mitmel teiselgi humanitaar­erialal.
Liina Raudvassar 

TÜ usuteaduskonna uudiseid
Sügissemestril viisid seminare läbi maailmamainega religiooniuurijad Jim Beckford, Callum Brown, Linda Woodhead ja Paul Heelas.
Pille Valgu mälestusstipendiumi esimene stipendiaat on vilistlane Eleri Soidla.
Ilmus Usuteadusliku Ajakirja esimene ingliskeelne erinumber «Religion and resistance».
Ilmumist alustab uus sari «Piibel kontekstis».
Kevadsemestril õpetab külalisõppejõuna araabia keelt Faruk Abu-Chacra ja prof Martin Tamcke räägib idakristlastest Lähis-Idas.