***

Avan sulle oma aknad, kus põlevad mu palved. Tänu Su poole, nende eest, keda enam ei ole, kuid ilma nendeta poleks jälle mind avamas aknaid su poole, mu Imeline, poleks mind, tänamas ega tervitamas, ei pilku tõstmas, ei küünalt süütamas nende eest, kellel silmis vilgatanud õnnesära ja kelle silmades on läikinud kurbusepisaraid, silmad, mis tundnud talvejahedust ja sulamist, lootust ja tärkamist, surma, vaikust … tasadust ja hetki, mis aitavad elada.