Vanim maakirik vajab inimese abi

Kirikud on küll Jumala teenimise paigad, kuid kultuuriväärtusena olulised kogu rahvale ja riigi visiitkaardiks. Üheks niisuguseks on Valjala kirik Saaremaal.

Erilisse olukorda on sattunud see võimas 13. sajandist pärit kirik, mis seob endas eri sajandite ehitustavasid. Väljast just kui paljulubav – rahuldavas korras müürid ja pilkupüüdev punane katus –, kuid sisenejat ehmatab rohevetikas, mis kasvab kõrgetel müüridel.
Koguduse õpetaja Hannes Nelis ütleb, et 1990ndate alguses pandi kirikule uus katus ja tõsteti see õigele kõrgusele, kuid katuse alla jäeti panemata kile või muu vettpidav materjal ja nüüd keerutab tuul vihma ja lume võlvidele, kust vesi mööda seinu alla nõrgub. Ka on võlvid õpetaja sõnul ära vajunud. Niiskus aga muudkui kasvatab rohevetikat ja murendab müüre.
Kui mitu aastat tagasi kunstiajaloolased Valjalas nõupäeva pidasid, avastati kirikus vamm. Juhan Kilumets, kes Valjala kirikut hästi tunneb, ütleb, et 2010. aastal koostasid Rändmeistri spetsialistid kiriku uurimis-, projekteerimis- ning hooldustööde kava.
Ehitusseaduse kohaselt ei ole kirik avariiline, ent kunstiajaloolasena on Kilumets teisel seisukohal: pühakoda on külalistele piinlik näidata ja mõnigi oluline detail on hävimisohus. Näitena toob ta 14. sajandist pärit apsiidi sokliosa, õpetaja sõnul on kahtluse alla sattunud altarimaali säilimine. Heal meelel näekski ta altaritaguste akende avamist ja suure altariseina asendamist kivisega.
Sellel suvel plaanib kogudus koos Rändmeistriga ette võtta paberite vormistamise, et oleks võimalik raha taotleda ja hakata «vagu vao järel, metoodiliselt» kirikut remontima. Probleem on muidugi rahas, kuigi ilmselgelt väärib kirik oma arhitektuuriajaloolise positsiooni tõttu tähelepanu Eestist kaugemalgi.
Rita Puidet