Kadunud ja jälle leitud

Igaüks teab, kui halb tunne on, kui oleme midagi kaotanud. Väikese asja kaotust on lihtsam üle elada kui millestki olulisest ilma jäämist. Kõige suurem kaotus on inimese elus ilmselt siis, kui ta jääb ilma endale olulisest inimesest. Sellega kaasnevad lein ja pisarad. Leinatunde toovad kaasa nii lähedase inimese surm kui suhte purunemine. Samuti tunnevad vanemad kurbust, kui lastel elus halvasti läheb. Olen vaadanud vanglas lähedasi külastavaid inimesi ja näinud nende silmis valu kaotsiläinu pärast.
Jumal on armuline Isa. Ta on inimese loonud, andnud talle elu ja kõik eluks vajaliku. Jumal saatis oma Poja siia maailma, et meie võiksime olla õnnelikud. Ta on andnud inimesele kõike, kuid ometi läheb ka inimene sageli kaotsi. Teeme elus tihti seda, mis on väär, ja eksime Jumala käskude vastu. Nii võime meiegi tõdeda Pauluse kombel: «Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen» (Rm 7:19).
Kahtlemata valmistab Jumalale kui taevasele Isale kurba meelt, kui inimene teeb elus ebaõigeid valikuid ja eksib õigelt teelt. Jumal armastab inimest ja tahab, et igaühel läheks kõik elus hästi. Nii ütleb pühakiri: «Kas mul tõesti peaks olema hea meel õela surmast, ütleb Issand Jumal? Kas mitte sellest, et ta pöördub ära oma teedelt ja jääb elama?» (Hs 18:23) Jumal otsib eksinuid, kutsub patuseid enda juurde tagasi ja annab patud andeks. Taevas rõõmustatakse iga üksiku kadunu üle, kes on üles leitud.
Kaido Soom