Kuidas saab pillimängijast kirikumuusik

EELK usuteaduse instituudi (UI) kirikumuusika osakond ootab õppima neid, kes end kirikumuusika alal täiendada tahavad. Dokumente võetakse vastu 14. juunini, katsed on 17. juunil. Varasema augusti asemel on valitud juuni, et inimestel oleks aega oma tulevikku planeerida.

Osakonna juhataja Kersti Petermann ja assistent Kristel Aer ütlevad ühest suust, et õppetingimused on väga head, kasvõi selle pärast, et külmas kirikus karastunud muusikud saavad siin mängida kahel harjutusorelil täiesti soojas toas. Õppejõud on oma ala parimad – Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning Georg Otsa muusikakooli omad. Kaugelt tulijad saavad ööbida instituudi külalistubades ja kõhu saab täis ka majast lahkumata. Õpitakse kaks aastat, eelkursusel üks aasta. Saab võtta ka üksikuid aineid või individuaaltunde – paindlik koolituskava peaks sobima paljudele. «Pilt on koguduseti väga erinev, on neid, kus muusikaline tase on väga kõrge, ja ka neid, kus ollakse õnnelikud, kuid üldse mängija leitakse,» vastab Kristel küsimusele, kui paljud vajaksid enesetäiendust. «Kuidas ta seda teeb, on hoopis iseküsimus.»
Lepnurme rajatudKirikumuusika osakonda astujalt eeldatakse vähemalt lastemuusikakooli haridust, kuid õppurite hulgas on olnud ka kõrgema muusikalise haridusega inimesi. Kirikumuusikuid on UI rüpes koolitatud peaaegu kogu aeg (alustas Hugo Lepnurm), vahepeal tegutses ka omaette EELK kirikumuusika kool. Praegune osakond alustas 2001. aastal, selle aja jooksul on D-kursuse lõpetanuid 20 ja kõrgema ehk C-kursuse lõpetanuid seitse. Tagasiside on olnud positiivne. «Oleme püüdnud teha praktilist tööd ja need ained, mida õpitakse, peaksid toetama praktilist tööd koguduses. Huvi tuntakse ka täienduskursuste vastu ja me teeme neid ka,» märgib Kristel. Keda siis ikka õppima oodatakse? «Lasteaia või kooli muusikaõpetajaid, koorijuhte, sõnaga neid, kes orelit ei ole õppinud, kuid kirikus mängivad.» Kersti lisab, et kui inimene oskab klaverit mängida, siis orelimängu oskus sellega ei kaasne. «Orel on hoopis teine pill, pead käte ja jalgade töö kokku viima, registreid tundma ja seda peab õppima ning palju harjutama,» selgitab Kersti. «Üks on pillimänguoskus, kuid teiselt poolt on vaja taibata midagi ka teoloogiast, laulusõnu mõtestada, et koraalimängus registreid valida. Selleks me õpetame ka hümnoloogiat, liturgikat, nooditundmist, harmoniseerimist ja muusikaajalugu, et anda laiemapõhjalist õpetust.» Kristel jätkab: «Kirikumuusik peab olema võimeline koori juhatama, orelit mängima, õpetajat laulude valimisel aitama, selleks on vajalikud nii teoloogilised kui lauluraamatul põhinevad lähtekohad.» Vt ka ui.eelk.ee/kirikumuusika.
Tiiu Pikkur