Maikuu teine pühapäev on emadepäev

Tänases lehes kirjutab õpetaja Hedi Vilumaa oma tööst hingehoidjana Viljandi haiglas. Toimetus palus kahe lapse emal Hedil mõtiskleda ka emaks olemise üle.

Emadepäeval mõtlen eelkõige oma emale ja vanaemadele, mitte niivõrd enda emaks­olemisele. Ehk alles siis, kui lapsed suured, hakkab viimane mingit kuju võtma.
Mäletan, kuidas vanaema mind õpetas nõukogude ajal emadepäeva pidama. Ostis roosid ja seletas, millal ja kuidas. Kui rongiga koju sõitsime, panin lilled üles pakiriiulile. Sinna need unustasin, aga üks sõber, kel peatusevahe veel sõita, jooksis uksele ja andis lilled kätte. Ehmatuse tunne on siiani meeles.
Nüüd teen teoks ammuse mõtte – istutan oma emale aeda magnooliapuu. Selle all istume edaspidi, joome kohvi ja vaatame emadepäeval puhkevaid suuri valgeid õisi. Olen võinud olla koos emaga ja saata ta surmani väga erilisel viisil. Ja ma mõtlen, et kui olen oma lapsi suutnud ehk samamoodi kasvatada – hoides loomulikku lähedust ja lastes neil ise hingata –, siis ehk ongi kõik hästi ja me püsime igavikuni koos.
Meie tütar Loone helistas kord ja tänas meid selle eest, et tal on olnud ilus lapsepõlv ja kodu. Nüüd õpib ta ülikoolis, seab sisse oma elu, noor, ääretult mõistlik inimene. Priidik lõpetab gümnaasiumi, ees ootavad ajateenistus Kuperjanovi pataljonis ja ülikool. Saavutatud on juba meistritiitlid sõudmises ja osalemine MMil.
Nende sõnade ja tegude taga aimub kujunevate inimeste olemus. Meie lapsed, kes käisid tükk aega lasteaias ainult teineteise käest kinni hoides, otsivad nüüd oma rada. Ja mu suurim soov on, et see oleks inimest ja jumalat armastav ja arvestav käik.
Koos lastega kasvada on suur asi. Ja sõbrad laste ja lapsevanemaks kasvamise juures samuti, sest üksi ei suudaks midagi! Ikka leidus keegi, kes ema ära olles teadis, kus on sirkel, tegi söögi või hoidis haigeid.
Tänu igaühele, kes mind on õpetanud ja aidanud ema olla. Ja tänu Jumalale, kes mindki uuendab inimeseks­olemise teel.
Hedi Vilumaa