Töökogemus vaimulikust teenimisest haiglas

Viimasel ajal on nii ajalehes Eesti Kirik kui veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia olnud juttu hingehoiust ja/või vaimulikust teenimisest spetsiaalse kaplaniteenistuseni välja. Kogudusetöös olen teemaga kokku puutunud 1990ndate keskpaigast, mil algul vabatahtliku töötegijana, hiljem juba praktikandi ja vaimulikuna haiglas ja hooldekodudes teenimas käisin.

Tarvis on ülevaadet tegutsemiseks
Alates 2008. aastast olen üha rohkem olnud seotud Viljandi haiglaga, kus praegugi ametlikult tööle vormistatud kaplanina kantselei üksuses töötan.
Kaplanina töötan terves haiglas üksi kogudusetöö kõrvalt, kuigi tööd oleks isegi mitmele. Omaette spetsiifika on õendus-hoolduskeskuses, sundravi, narkovõõrutusravi või akuutravi osakonnas, rääkimata n-ö tavalistest haigetest. Viljandi haiglal on pikaajalised positiivsed kogemused seoses vaimulike, hingehoidjate ja haiglakaplanite tööga raviasutustes juba alates 1990. aastate algusest
Jaanuari lõpul arutati vaimulike konverentsil misjoni teema üle ja teiste töötubade hulgas oli oma koht ka haiglas ja hoolekandeasutustes tehtava kirikliku töö õpikojal. Selles vestlusringis räägiti justkui esimest korda asjast ja tõdemused lausa kisendavad järgnevate sammude järele. Osalejad tõdesid, et teenimine haiglates ja hoolekandeasutustes on erakordselt vajalik.
Omalt poolt võin lisada, et mitte kusagil mujal ei ole mind nii palju vaimuliku töö eest kiidetud kui just haiglas.
Kuigi haiglakaplanaati ei ole sugugi nii lihtne luua kui muid kaplanaate riiklike struktuuriüksuste juurde, tuleb meil endil kirikuna (EELK) ja liikmeskirikuna (EKN) siiski teemast ülevaade saada ja vastavalt võimalustele (vajadus on niigi suur) tegutseda.

Kaplaniteenistus kui osa süsteemist
Vaimulike konverentsi töötoas jagasime kogemusi senisest tööst. Toodi välja haiglas-hoolekandeasutuses töötava inimese isiksuseomaduste spetsiifilisus ja julgus seda tööd teha; eraldada võis kaplani ja kogudusepoolse töö; rõhutati konteksti ja inimesega arvestamise tähtsust; lisati koolitusvajadus ja räägiti toredate lugude kuulamisest. Need on mõned alateemad, millest juttu oli.
Korduvalt jäid kõlama probleemid, sealhulgas infopuudus, mis on kirikule tegelikult ületatavateks väljakutseteks.
1. Teenivad vaimulikud, hingehoidjad ja koguduste töötegijad ei tea üksteise kohta; vaimulike koostöö on puudulik või puudub üldse. Info talituste (kirikutähed), inimese vajaduste, koguduse kontakti jms kohta jääb sageli edastamata.
2. Haiglad-hoolekandeasutused ei tea vaimuliku teenimise võimaluste kohta.
3. Organiseerimata tegevus killustab, võib takistada või isegi lõpetada alanud töö; niigi nappe ressursse kasutatakse halvasti (töörühmas said kokku kolm inimest, kes omateada ainsana külastasid ühte Tallinna suurt hoolekandekeskust).
4. Väga vajalik on koolitus.
Kuigi koguduste töötegijad haiglates-hoolekandeasutustes aeg-ajalt või regulaarselt käivad, on kaplan kui korraline töötegija teenitavatele asutustele kõige turvalisem variant. Kaplani isiksuseomadused ja oskused on sel juhul teada, konfessionaalne kuuluvus ja kuulutuse sisu samuti.
Tõdeti, et sageli distantseeruvad haiglad-hoolekandeasutused vaimulikust teenimisest juba seetõttu, et nad ei suuda orienteeruda erinevate Jumala sõna kuulutajate hulgas. Tegemist võiks olla konkreetse asutuse oma töötajaga, kes on meeskonna liige ja ühises protsessis kulgeja. Rühmatöös tõdeti, et kap­laniteenistust võib näha väga positiivse osana meditsiinisüsteemis.

Koostöö kohaliku kogudusega
Vaimulik teenimine haiglas-hoolekandeasutuses keskendub inimese vaimulikule abistamisele. Pakutakse toetust isiklikule usule, üsna tihti kohatakse pettumust ja aidatakse taasleida usaldus Jumala vastu. Sellise teenimise juures kohtab väga palju erinevaid rühmi – kap­lan või hingehoidja teevad tööd erinevate konfessioonide esindajate, patsientide, nende pereliikmete ja töötajate seas.
Tööaeg võib olla piirideta ja puhkepäevadeta, lõppeda matuste ja leinatööga või kesta pärast inimese tervenemist veel aastaid väga heades suhetes. Minu enda töökeelteks on haiglas siiani eesti, vene, inglise ja soome keel. Koostöö kirikute-koguduste-vaimulikega peab kuuluma loomuliku osana ja omakasupüüdmatult iga teeniva kaplani argipäeva.
Koosteenimine kohalike kogudustega aga motiveerib koguduseliikmeid, kinnitab usku nii individuaalselt kui kogukondlikult. Kogudused, kes veel ei ole võtnud kontakti või ei pea regulaarseid jumalateenistusi-palvusi oma teenimispiirkonna haiglates-hoolekandeasutustes, peaksid asja kiiresti ette võtma. Elu näitab, et sellistes asutustes võib igapäevane janunev kogudus olla palju suurem kui külmas kirikus pühapäeviti.
Haiglad ja hoolekandeasutused on kohad, kuhu tuleb ise minna nende inimeste juurde, kes on seal sageli hädas ja võimetud asju muutma. Selline ligiminemine eeldab üsna suurt julgust, aga see võimaldab siis ka lähedalt näha imesid ja Jumala sõna täitumist.
Kuivõrd me kristlastena ei ole aga lihtsalt üksteise elude pealtvaatajad, vaid osalised ja kaasteelised, siis tuleb sihikindlalt ja targalt tegutseda ja üksteist jõudumööda taevateel aidata. Kiriku ja liikmeskirikuna peaks meil tarkust ja jõudu ikka jätkuma.
Hedi Vilumaa,
SA Viljandi haigla kaplan,
Kõpu Peetri koguduse õpetaja

Hingehoidja
Hingehoidja töö eesmärk on vähendada haigustest, õnnetustest või muudest elusituatsioonidest põhjustatud kriisi tagajärjel psüühikas väljenduvaid negatiivseid kõrval- ja järelmõjusid ning aidata inimesel mõista oma praeguse ja tulevase seisundi tähendust oma elus kui tervikus. Inimese igakülgne toetamine käesolevas hetkes eesmärgiga parandada abivajaja toimetulekut tulevikus. Peale tegelemise inimese mineviku, oleviku ja tulevikuga keskendub hingehoidja oma töös eksistentsiaalsetele teemadele (nt kannatuse tähendus, elu mõte ja elu mõttetus jmt).
Hingehoidjad töötavad tervishoiuteenuse osutaja juures, erapraksises, sotsiaalasutustes ning koguduste juures. Ametinimetuseks on hingehoidja.
Vajadusel usuliste talituste korraldamine ja/või läbiviimine (sakramentaal­sed, palve-, õnnistamis- ja pühitsemistalitused) oma usulise ühenduse antud volituste piires.
Hingehoidja töövahenditeks on erialane kirjandus, teatmeteosed, käsiraamatud, hindamist ja sekkumist toetavad abivahendid (muusika ja muusikainstrumendid, kunstitarbed, mänguasjad, pildid jms), arvuti, telefon.
Allikas: SA Kutsekoda hingehoidja kutsestandardist